Endine kiievlanna saadab Võrust pakke Ukrainasse

Ruslan Razumniak ja Liudmyla Dmytrenko. Foto: Mari-Anne Leht

Läinud aasta märtsist elavad Eestis ka sõjapõgenikud Ukrainast, kellest ilmselt enamik elab kaasa kodumaal toimuvale. Kellel tahet ja võimalust, see toetab igati võitlejaid kodumaal. Üks neist on Võrus elav Liudmyla Dmytrenko, kelle ideest sündis aasta algul MTÜ Ukraina Vilna.

Endine kiievlanna Liudmyla Dmytrenko jõudis Võrru mullu 9. märtsil. Üle aasta hiljem tunnistas naine, et ei teadnud siis Võrust midagi.

„Piirilt hakkas Eesti poole sõitma korraga üheksa bussi, milles kõigis olid põgenikud sihtkohaga Tallinn. Mul on seal sugulased. Olin viimases bussis. Teel teatas kuraator, et Tallinn võtab vastu kaheksa bussitäit põgenikke, meie bussi inimestele pakuti varjupaigana Tartu või Võru linna. Otsustasin viimase kasuks. See, et meid siin hästi vastu võeti, ei lähe meelest, seda enam, et me ei osanud sellist vastuvõttu oodata,” meenutas Dmytrenko.

Ta tunnistas tagantjärele oma valiku õigsust, sest väikeses Võrus on vaikne ja seetõttu sobis Võru kõige paremini sõjast ja põgenemisest saadud stressi maandamiseks. Valikut kinnitas sügisene külaskäik Tallinna, kust ta soovis nii kiiresti kui võimalik Võrru naasta.

Nüüdseks on naine leidnud korteri, kuid mitte tööd. „Töötasin Kiievis raamatupidajana, kuid siin ei saa ma seda teha, sest oskan eesti keelt väga vähe, millest erialal töötamiseks ei piisa. Kõigil ei lähe võõra keele omandamine lihtsalt,” rääkis ta.

Võrreldes ukrainlastega, kes on emotsionaalsed, on eestlased usutletava sõnul rahulikud ning kõigiga on ta hästi läbi saanud. Üks tõrvatilk siiski on ja see juhtus üsna alguses, kui ta tööd otsis. Ühed tööpakkujad olid kohaliku kohviku esindajad. Paraku muutus nende suhtumine juba mõne päeva järel inetuks ning töötamine seal sai ootamatu lõpu.

Praegu teeb Liudmylale enam muret poja soov naasta kodumaale. „Minu 16-aastane poeg Maksim tahab juuni lõpus Kiievisse naasta, et seal järgmisel aastal keskkoolis edasi õppida, sest talle tundub, et ei saa siin kooli lõpetamisega hakkama. Maksim ütleb, et tema ei karda Ukrainasse minna, aga mina kardan väga tema pärast seal, sest alles ründasid venelased õhust ka Kiievit. Kuid ma tunnetan, et poeg ei ole siin õnnelik,” arutles murelik ema.

Kodumaal toimuv on põgenikel kogu aeg südames ja enamik neist soovib nii palju, kui saab, kodumaad aidata. Just sel eesmärgil moodustati koos Alla Okhrymchuki ja Ruslan Razumniakiga Ukraina abistamiseks MTÜ Ukraina Vilna (Vaba Ukraina), mis tegutseb jaanuarist. MTÜ moodustamise idee käis välja Dmytrenko. Tükk aega kulus selleks, et teha selgeks, kuidas meil MTÜ moodustamine käib ja mida tuleb teha. Nõu sai ta ka Võru linnavalitsusest. MTÜ-l on ruumid vana spordikooli majas Kreutzwaldi tänaval.

Abistab vabatahtlikuna kodumaad
Pakke hakkas Liudmyla Dmytrenko kodumaale saatma juba tükk aega peale Võrru jõudmist. Ta on sinna saatnud konserve, energiabatoone, kuivtoitu, nagu kuivatatud puuvilju, kuid ka muud vajalikku: sokke, pesu, spetsiaalseid jalanõusid, eelkõige seda, mida on võitlejatele vaja.

MTÜ olulisimaks saadetiseks oli elustamisaparaadi ehk defibrillaatori ostmine ja saatmine rindel tegutsevatele parameedikutele. Aparaat maksis veidi üle 1300 euro.

Raha selleks koguti nii annetustena kui ka oma tööga. Dmytrenko on linnas toimuvate avalike ürituste, näiteks laada eel küpsetanud ukraina pirukaid ja neid müünud. Annetanud on siiani vaid eraisikud. Ta loodab, et ehk mõni firma paneb õla alla, kuna sealsetele võitlejatele on kõike vaja, riietest toiduni. Abi vajavad ka haiglad.

MTÜ on pununud ja ära saatnud ligi 20 eri suurusega kaitsevõrku.

Dmytrenkol on Vinnitsa oblastis vabatahtlikust koostööpartner, kellele ta pakid saadab, viimane omakorda lähetab võitlejatele vajalikke asju sinna, kuhu parasjagu vaja. Vinnitsa kõrval Kramatorski, Slovjanski ja Donetski suunda.

Teda kurvastab see, et mida aeg edasi, seda enam on siin ka neid Ukrainast põgenenuid, kes hakkavad sõjast väsima. „Võrus elab palju Ukrainast põgenenud inimesi, kuid aktiivsed on neist 30. Viimased käisid talvel maskeerimisvõrke punumas, lisaks mõned eestlased,” rääkis ta.

Dmytrenko sõnas, et tema jätkab koos abilistega vabatahtlikku tööd seni, kuni vaja.

Ukraina keelt suruti kogu aeg tagaplaanile
Liudmyla Dmytrenko tunnistas, et eesti keelest saab ta veidi aru, kuna eestikeelses jutus on talle järjest rohkem tuttavaid sõnu. „Kui eestlased meiega ainult eesti keeles räägiksid, saaksime suurema praktika,” pakkus ta.

Osa linlastest, eriti need, kes nn linnaliinibussidega sõidavad, ütlevad, et ukraina keelt kuuleb väga harva, küll aga vene keelt. „Ootasin kord Väimelas bussi. Kaks meest kõnelesid peatuses omavahel vene keeles. Mõtlesin, et nad on kindlasti Ukrainast, aga venekeelsed ukrainlased. Siis tuli kolmas, kes hakkas nendega kohe ukraina keelt kõnelema,” meenutas usutletav.

Vene tsaaririigi valitsejad on ukraina keelt kogu aeg tõrjunud ja kommunistid jätkasid seda tegevust.

„Ukraina läänepoolne osa oli omal ajal Austria-Ungari all, idapoolne Venemaa all, seal kõneldakse praeguseni palju vene keelt,” rääkis Dmytrenko. „Sealsetele elanikele on justkui pähe taotud, et vene keel on linlaste ja haritud inimeste keel, ukraina keelt kõnelevad vähem haritud ja maarahvas. Kahjuks mõtleb osa inimesi ukraina keelest niimoodi siiani, sest venelaste propaganda on neile sügavalt mõjunud.”

Pilk ajalukku kinnitab, et 1700.‒1917. aastani surus tsaarivõim ukraina keelt pidevalt tagaplaanile. Sakslannast tsaarinna Katariina II keelas 18. teisel poolel Kiievi ühes ülikoolis ukrainakeelse õppe, Venemaa edumeelseim tsaar Aleksander II keelas ukrainakeelsete raamatute trükkimise, 1920ndate alguses hakkas kommunistlik partei keele arengut takistama.

„Alles president Viktor Juštšenko ajal hakati ukraina keelt hindama,” märkis Dmytrenko. Ta lisas, et samamoodi on venelased alla surunud ka Ukraina vabaduse eest võidelnuid, nagu Ivan Mazepa. „Meil on pikka aega salastatud palju ajaloos juhtunut või siis ümber kirjutatud nii, nagu on venelastele kasulik.”

Dmytrenko ütles lõpetuseks, et kuigi neil on kangelasi ajaloost, on tänapäeval kangelased need, kes võitlevad kodumaal vabaduse eest.

 

Koordinaator: Võrus on üle 400 Ukraina sõjapõgeniku
Andy Karjus on sõjapõgenike koordinaatorina Võru linnavalitsuses tööl mullu märtsist. Ta ütles, et alustades ei olnud kellelgi põgenikega kogemusi. Nende tarvis tuli ruttu leida ruumid ja kohandada need elamiseks.

„Meid aitasid ettevõtted nii rahaliselt kui ka ruumide tarvis vajalike asjade ja ehitusmaterjalidega. Tänu neile saime Jussikese lasteaia, Pargi Kodu teise korruse ja vana spordikooli ruumid kahe nädalaga põgenike lühiajaliseks majutuseks korda teha. Seejärel sai neile samm-sammult püsiva elukoha ja töö leidmisel abi osutama hakata,” meenutas ta.

Karjuse sõnul tuli põgenikke sügiseni ehk oktoobrini, pärast seda oli tulijaid vähe. Võrus ei olnud ka enam vaba elamispinda. Ajutiseks majutuseks olnud kolme maja ruumid valmistati ette põgenike uueks laineks, mida õnneks ei tulnud.

„Sügiseks oli enamik juba siinse eluga harjunud, kuid siis kerkis päevakorrale laste kooliminek,” lausus Karjus. Ta tunnistas, et eesti keele õppimine ei lähe üldse nii hästi, kui me ehk lootsime. Enamikul on lihtsamad väljendid selged ja kui eestlased räägivad aeglaselt, saadakse eesti keelest veidi aru. Vaid üksikud põgenikud suudavad eesti keeles suhelda.

Suurem osa põgenikest on lahingukolletest Ida-Ukrainast, kus põhiliselt räägitakse vene keelt. On neidki, kes on Venemaa kaudu siia jõudnud, põgenedes venelaste mobilisatsiooni eest, kuna ei tahtnud Ukraina vastu sõtta minna.

„Sügisest algas teistsugune liikumine: nimelt tulevad Eestisse eelkõige Saksamaal ja Poolas ajutise kaitse saanud sõjapõgenikud. Peamiseks Eestisse tuleku põhjuseks on keeleoskuse puudumine, sest nad ei saa näiteks saksa või poola keelt oskamata seal tööd ega muidu ka hakkama. Sealne elu on kallim ja kultuuriruum teistsugune. Eestis saab ikka vene keelega hakkama,” selgitas Karjus. Ta lisas, et on neidki, kes on siit läinud tagasi Ukrainasse, kuid naasnud Võrru.

Kui detsembris oli Võrus 350 sõjapõgenikku, siis praegu on neid 410, kõik on omale korteri leidnud ja tasuvad selle eest ise.

410st on lapsi sada, sama palju on ka pensionäre. Viimased saavad väikest pensioni Ukrainast ja lisaks pisikese summa meie sotsiaalkindlustusametist. Tööealistest töötab 100‒120 sõjapõgenikku.

„Sügisest olen tegelenud juba teist laadi probleemidega: aidanud neil ajutist kaitset pikendada, autot Eestisse registeerida, korterivahetusel ja arstiabis ette tulnud küsimusi lahendada ning vajadusel olnud kuulaja rollis,” rääkis koordinaator.

Karjus ütles, et enam kui aasta jooksul on põgenike seas olnud kõike: sünde, jäädavaid lahkumisi ja pulmi. „Ma ei usu, et põgenike arv suureneb. Osa neist ootab koju naasmise võimalust ja mõned plaanivad päriselt siia jääda. Praegu on oluline, et põgenikud on kohanenud,” sõnas Andy Karjus.
 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 04/05/2023 09:37:21