Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Punasõdurite säilmed kolivad kalmistutele

Säilmete väljakaevamine varasema Räpina punamonumendi alal. Foto: Aapo Ilves

LõunaLeht eeldas märtsikuus ennatlikult, et pärast Räpina punasamba eemaldamist ja neutraalse hauatähisega asendamist ongi kõik – tegelikult kaevati umbes kuu hiljem samba alla maetud punasõdurite säilmed välja ja viidi koos ajutiseks osutunud hauatähisega kalmistule ümbermatmiseks minema.

„Järjekordne punamonument võttis rattad alla,” kirjutas kevade esimene LõunaLeht.

Räpina teises maailmasõjas hukkunute ühishaua (teadaolevalt 200 maetut) mälestussammas avati 1959. aastal, nimedetahvel lisandus 1977. aastal. 20. märtsi lõuna paiku pandi viisnurgaga mälestusmärk suurema kärata veoautole ning viidi minema. Asemele pandi neutraalne hauatähis.

75 raidkirjas nimega punaobelisk kandis sõnumit „Igavene au kangelastele, kes on langenud meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest Suures Isamaasõjas 1941–1945”.

„Reamehed Puskar ja Pliska jäid obeliskita. Nende luud peaks seal maa sees olema endiselt,” märkis toona punamonumendi teisaldamist märkama ja jäädvustama sattunud Aapo Ilves. Selgituseks: Pliska nime kannab ka üks omal ajal populaarne Bulgaaria brändi ning nimetatud sõdurite surnukehad leidsid toona oma puhkepaiga järve kaldal.

Nii tuntud räpinlane kui ka LõunaLeht eeldasid, et nüüd ongi kõik ja punasõdurite säilmed puhkavad edaspidi lihtsalt neutraalse hauatähise all. Nii siiski ei läinud: 27. aprillil oli endise punamonumendi ala ümber tõmmatud kattega aed, sees tegutses kopp ja väljas valvas politsei.

Nii sai LõunaLeht omakorda informeerida Ilvest huvitavast toimingute järjestusest: seltsimehed Pliska ja Puskar jäid hauakivist ilma, siis said uue neutraalse hauatähise – ja hiljem kaevati nende säilmed üldse välja.

Sündmuspaigale uudistama läinud kodanik sai teada, et tolleks hetkeks olid välja kaevatud juba umbes 70 inimese säilmed ja tegelikult läks esimese hooga veidi nihu: nähtavale ilmusid arvatavalt umbes 16. sajandil maetud inimeste säilmed.

Sõjahaudade ümbermatmisega tegeleb sõjamuuseum ‒ kindral Laidoneri muuseum. Asutuse info- ja turundusjuht Sandra Niinepuu ütles LõunaLehe küsimusele omapärase sündmuste järjestuse kohta vastuseks esmalt, et sõjahaudu on üle Eesti ebasobivates kohtades väga palju ning nende kõigi ümbermatmine võtab aega mitu aastat.

„Seniks, kuni hauda pole jõutud veel ümber matta, paigaldatakse sellele senise punamonumendi asemele neutraalne hauatähis. Kui haud ümber maetakse, liigub tähis sellega kaasa. Antud juhul jõuti juba peatselt ka ümbermatmiseni,” selgitas ta.

Selle väljaselgitamine, kui paljude inimeste säilmed Räpina ühishauda maetud olid, võtab veel aega. Omavalitsus soovib Niinepuu teatel langenud matta Mehikoormas asuvale punaarmeelaste ühiskalmistule.

Sõjamuuseumi esindaja kinnitas, et tõepoolest ilmus maa seest välja ka varasemaid säilmeid. „Nõukogude ühishaua põhjapoolse matmisalaga oli lõhutud Põhjasõja aegadesse jääva kalmistu serv, mis peaks ulatuma põhjasuunas kuni ringristmikuni,” selgitas Niinepuu.

Esimene valla taotluse alusel ebasobivaks tunnistatud asukohast ümbermatmine toimus Värskas 2018. aastal. Järgmine oli sõjamuuseumi esindaja sõnul Otepää (kust säilmeid kaevamisel ei leitudki) ning kolmandaks saigi Räpina.

„Ümbermatmise otsus on tehtud veel rea ebasobivas kohas asuvate haudade kohta Antsla, Otepää, Rõuge, Tõrva, Valga ja Võru vallas. Tööde täpne aeg pannakse paika koostöös omavalitsustega. Nagu öeldud, kulub kõigi ebasobivas kohas asuvate sõjahaudade ümbermatmiseks aastaid,” teatas Niinepuu.

LõunaLeht tundis veel huvi, kas sõjamuuseumi koostööpartnerite ehk kopameeste jaoks pole selline töö kohati liiga õõvastavaks osutunud. Niinepuu aga kinnitas, et kõik sõjamuuseumi koostööpartnerid on professionaalid, kellega koostöö kohta jagub asutusel vaid kiidusõnu.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 12/05/2023 09:14:06

Lisa kommentaar