Küsitlus

Milline on sinu lemmikaastaaeg?

Roosid Eesti riigile: fragmente vabariigi sünni aegadest, 9.

Vabadussõda. 9. jalaväepolgu võitlejad Erküla järve ääres 1919.

Sõjakangelase lõunauinak kuninga dineel
Eesti ajakirjandus pole küll olnud kuigi tundeline oma sõjasangarite suhtes, sest nende vormimütsides kangelastega on sulemeestel lähedasem side katkenud. Põlvkonnad on vahepeal vaikselt, jälgi jätmata lahkunud ja mälestuski nendest on hakanud ähmastuma. Aga Klaasi tuhk, kas see ei koputa endiselt nende südamele, nagu võis koputada ühel suurel kuningal Friedrich Suurel vähemalt tema delikaatsuses. Kui seitsmeaastases sõja järel jäi vabahärra von Ziethen kord kuninglikus lõunalauas magama ja lauanaabrid vihjamisi märku andsid, vastas Suur Friedrich neile talle omase delikaatsusega: „Sellal, kui meie oleme võinud rahulikult magada, on Ziethen olnud aastaid üleval ja valvel. Selle tasuks võib ta ka kuninga lõunalauas magada ...” Selline erakordne kuninglik tähelepanu võis saada väejuhile osaks ainult saatusest erakordsel juhtumil.

Kuid esimeseks tähelepanuavalduseks rindemeestele võis olla valitsuse lubadus pärast võitu anda sõjameestele ametlikult ja seaduslikult lubatud sõdurimaa, mille õiguslik alus leidub Asutava Kogu vastu võetud maaseaduses 10. oktoobrist 1919. Kuid ka Raudrist võis olla tunnustuseks sõdurikuuel. Ainult et mis võis olla takistuseks peale hoolimatuse ja ülima egoismi, et see kõik jäi tegemata? Kui palju unistusi, luhtunud lootusi ja täitmata lubadusi tõi kaasa see usalduslikult sõlmitud maareform ja sellega manipuleerimine, on teadmata. Kuid seaduse järgi kuulusid autasumaa saajate esimestesse ridadesse „... väerinnal erilist vahvust üles näidanud või vigastada saanud sõdurid ja nende perekonnad” (Hans Kruus, „Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”, 1926).

Tegelikult oli asi veidi teisiti. Kes tahtis väerinnal ellu jääda ‒ ja kes siis ei tahtnud ‒, siis suuga kärbseid püüdes polnud see kellelgi võimalik. Nagu polnud võimalik hoida oma elu väerinnal ka ilma erilise vahvuseta, kui su vastas oli sõjalise väljaõppega märgatavalt ülekaalukam vastane, nagu see oli eriti sõja algupäevil. Pealegi, kui noored õppursõdurid su kõrval langesid nagu kevadine rohi vikati ees. Kuidas võis olla mõeldav hoida siis rinnet „ilma erilise vahvuseta” ja kelle arvel? Ainult tagalarott, kes sõnastas selle seaduse, võis arvata, et vapper on ainult see mees, kelle sõrm on pidevalt päästikul või kes igas olukorras „lööb kulpi“. Sama oli ka haavata saamisel. Keegi seda ei tellinud ja haav võis osutuda ka surmavaks. Maasaamise vajadus sellest aga ei vähenenud.

Järgnevad allikad, ka kõige soliidsemad, nagu „Eesti. 20 aastat iseseisvust” (1939), jäävad aga selle koha pealt vait, nagu „... täie suuga laiutavad arhiivimehed“, kui küsida, kuhu jäi Eesti riigi poolt lubatud sõdurimaa või kuhu jäi Eesti aatemees Jaan Tõnisson?” (Hando Runnel). Peale selle ja selle kõrval jagati sõja ajal ja pärast sõda ka piisavalt teenetemärke, medaleid, ordeneid, paguneid, Vabadusriste, mõisaid ja mõisasüdamikke ning ametikohti ja pensione. Siit saab selgeks, miks valge valitsus ja tellitud palgamõrvarid olid eluliselt huvitatud sõja jätkamisest, kuigi sõda oli otsaga ammu juba Venemaal.

Vabadussõda: rahva ühislooming
Kui sõda rahva vabaduse eest oli rahva ühine pingutus ja ühislooming, siis ikkagi diskrimineerimine, kus mõni sai jagatavast võtta kuhjaga, teistele aga jäid paljad pihud. Need pole kõrvalseisja, vaid vanade rindemeeste mõtted. Üksnes Vabadusristidest veidi üle kolmandiku jagati välismaalastele (1057 „risti“ – „Eesti entsüklopeedia”, 1937). Esmajoones aga nendele, kes oma kabinettide sohvadelt või Tallinna lokaalidest ja kabareedest kaugemale ei jõudnudki (Einar Lundborg, „Soomusautoga Eesti Vabadussõjas”). Kuid et Eesti riiki ei ehitatud üheks päevaks, vaid igavikuliselt, siis jäävad ka need küsimused ja mõtted seoses Eestiga igavikuliseks ja peavadki jääma. Teisiti polnud sõjameestel mõtetki oma verd valada.

Kui sõda sai läbi ja mooramaa mees, kes oli oma töö auga teinud, võis minna. Aga mis edasi? Sama küsimuse ees seisid tuhanded Eesti kaitseväe ja kümned tuhanded Loodearmee sõdurid. Võimalusi oli ülimalt vähe, kui neid üldse oli. Aga kui häda käes, oli iga mees arvel. Üks väheseid võimalusi oli endisel kaitseväe II järgu orkestrandil Aleksander Kambergil jääda bassimehena üleajateenijaks samasse väeossa, kus oli viimati sõditud. Algas see Tartus ja lõppes Võru 7. jalaväe rügemendis. Ja elu läks edasi, mis oli siiski võrratult õnnelikum kui neil, kes jõudsid koduukse lävele, sandipaberid ja Raudrist taskus. Või ei jõudnud sinna enam kunagi. Kui keegi lähedane langes, siis tõdeti ainult, et ta jäi ilmasõtta, teadmata isegi tema langemispaika. Aga Aleksander Kamberg jõudis ikkagi koju, mis oli tema muinasjutuline õnneloos kahe suure sõja loosirattas. Oli läinud täide see vähene, millest Mihhail Šolohhovi Grigori, nagu siinkirjutaja isagi, oli unetuse öil unistanud. „Ta seisis kodutare lävel ja hoidis kätel poega ...” (Šolohhov)

Kahjuks on klassiku kangelannast Aksinja Astahhovast saanud kellegi kergatsist kirjasaatja sõnastuses kerglase naise sünonüüm. Aksinja Astahhova ei olnud kellegi saatuslik naine, nagu see edvistav sulemees on lörtsimisi lõbuhimus märkinud. Pigem vastupidi – Grigori Melehhov oli Aksinja elus tema ainuvõimalik valik ja saatus kuni Aksinja surmani. Esimesest kohtumisest Grigori Melehhoviga kuulus Aksinja jäägitult talle, nagu see oli nende ühine saatus.

Äärmise kannatlikkusega talus trotslik naine kodusõja-aastate raskusi ja traagilist lahusolekut oma mehest. Grigori Melehhov kuulus talle viimse hingetõmbeni. See on Šolohhovi suurteose pealiin. Grigori süleluses jõudis lõpule Aksinja traagiline saatus, kui ta lahkus hommikupoolses kevadöös hääletult elust, kustuv pilk suunatud aina valgenevale taevalaotusele. Teose kunstiline sügavus avaldub autori ühemõttelises lahenduses kodusõja traagiliste sündmuste haripunktis epopöa viimastel lehekülgedel (Šolohhov, „Vaikne Don”, e k 1948). Kuigi Šolohhovi tetraloogia on üle poole sajandi eesti lugejale tuttav kahe armastava inimese ääretu traagika põhjal ja kui sõja mõõtmatu panoraam Doni kallastel, on jäänud see kodusõda peegeldav suurteos eesti kirjanduses tundmatuks suuruseks.

Hädas palgamõrvaritega
Inimlikust vaatekohast mõjuvad Eesti Vabadussõja aineliste trükistena kõige autentsemalt ja ausamalt need teosed, mis on sündinud siia ilma vahetult rindemeeste elavast sõnast. Neid pole palju, aga mingi osa nendest on jõudnud siiski siinkirjutaja töölauale. Sõjasündmusi siiralt kajastavate autoritena väärivad esmajoones tähelepanu August Nieländer, Ilmar Raamot, William Tomingas, Edvin Reinvaldt, Tõnis Kint, Einar Lundborg ning kommentaatorina alati tähelepanelik ja kohusetundlik Jüri Remmelgas. Vähemalt siis nemad ning vähemalt esialgu. Kuid vaatamata nii soliidsele esindatusele esineb järjepidevalt allikast allikasse üks absurdne legend välismaisest abist ja vabatahtlikest, kes patriootilisest ihast ajendatuna tulid Eestile appi sõja kriitilises seisus.

Midagi rumalamat ja naiivsemat annab vaevalt välja mõelda. See mõiste ise – vabatahtlik – on üdini vale. Tõele lähemal oleks vabatahtlik palgasõdur, tööori, lihunik, tööta tööline, aferist, seikleja, isegi palgamõrvar. Seda enam, et suurem osa nendest, kes tulid võõrsilt Eestisse, tulid Eesti enda töötute kopikaid noolima. Mitte tulijad ei aidanud Eestit, vaid vastupidi: Eesti, üks vaeseimaid Balti riike, oli sunnitud viimases hädas võõraste „abi“ vastu võtma ja võtma välismaiste aferistide toetamiseks üüratuid rahvusvahelisi laene. Arusaadavalt läks laenuraha välismaistele lihunikkudele, et neid üleval pidada, varustada ja palka maksa Eesti rahva arvel. Kas Eesti töötud aitavad Soomet, on kaheldav. Aitaja on alati ikka see, kes annab tööd ja leiba vaestele. Nii ka Soome puhul. Et see tõesti nii oli, sellele on Lundborg korduvalt meie tähelepanu juhtinud. Aga abistamise vana jutt kestab miitingutel ja ajakirjanduses endise hooga. Sellepärast küsigem: kes olid vabatahtlikud?

Igatahes mitte need, kes tulid Eestisse saaki noolima ja palka nõudes kehtiva korra vastu mässama või aelema pealinna lõbumajades. Igatahes mitte ka need, kes kokkuvõttes olid palgasulased. Ainult üksikud tulid omas mundris ja oma raha- ja leivakotiga, et ausalt aidata Eesti riigil end relvaga kaitsta. Enamasti olid õnnekütid, aferistid ja palgamõrtsukad. Siin on tõde vabatahtlikust abist Eestile. Kui see tundub liiga ulmeline, siis on palju lehekülgi Eesti ajaloost ja rahva sõjaraskustest valega ehitatud müüri taga kaotsi läinud. Aga me võime selles osas usaldavalt toetuda vähemalt Lundborgi mälestustele.

Välismaistele vabatahtlikele, keda õnnestus hea sõnaga keelitada eesliinile minema, pidi loodama eritingimused: soe toit, korralik riietus ning öine unerahu soomusrongidel või renditud hotellides. Palgapäevad pidid toimuma kindla korra alusel ja raha pidi kassas palgasulastele olema. Kui neid tingimusi ei täidetud või ei suudetud täita, siis marssisid „vabahärrad” lähemasse raudteejaama ja munsterdasid end esimesele Tallinna rongile, kus algas „vabatahtlike“ bravuurikas elu. Patriotism ja relvaabi on üksnes haledad maskid ja legendid, mida levitati vabatahtlike värbamiseks ja mis mõnel juhul ka õnnestus. Palga maksmiseks oma sõjasulastele oli Eesti valitsus sunnitud tegema paratamatult välislaene. Kuuldavasti on Vabadussõja-aegsed sõjalaenud Ühendkuningriigi valitsusele – kaks miljardit krooni – ja USA valitsusele ‒ viis miljardit krooni ‒ senini tasumata. (Postimees, 24.03.2007) Lubadused sõjameestele maad jagada jättis riik tegelikkuses samuti täitmata.

Kõlab ju kenasti – Taani vabatahtlik. Aga kui lisada ainult üks sõna – palgasõdur –, tekib kohe tõrge ja õilsa vabatahtliku asemele kerkib kujutlusse pilt Soome või Taani lihunikest, kes lahinguväljal torkisid tääkidega haavatuid või purustasid püssipäradega nende pealuid, nagu pärast võitu Narva all, kus langes ka punase väeüksuse üks ideoloogilisi juhte Jaan Sihver. Ilmselt pidas ka Borgelin ise seda silmas, jättes oma sõjamälestuste pealkirjast ära halvamaigulise „palgasõduri”. Kuid ükskord saabus ikkagi aeg, kus ka lahinguvälja sündmused, nii verised nagu nad olid, jõudsid ikkagi inimeste igapäevasesse kujutlusse ja omandasid rahvuslikus kõnepruugis tõsielule vastavalt konkreetse nimetuse: palgamõrvarid või Soome lihunikud. Ja midagi pole parata, kui see juba nii oli läinud.

Kuid oli ka teisi arvamusi, nagu on kirjutanud taanlaste kolonelleitnant-alampolkovnik Richard Gustav Borgelin (Vabadusrist I/2 ja II/3). „Suhtumine rindemeestesse muutus Eestis alles siis, kui siia ilmusid palgasõdurid Taanist ja Rootsist. Need olid mehed, kes oskasid oma mina Eestis maksma panna. See maksis ja sellest sai pilt ka hoopis teine, kuigi samavõrra vildakas.“ (Borgelin, „Dannebrogi lipu all. Taani vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas”)

Vildakas sellepärast, et peamise tõe, mida raamat pidi lugejale ilmutama, peitis autor häbelikult nagu pussnoa oma hõlma alla. Häbelikult sellepärast, et „palgasõdur“ oli alandav ka välismaalastele endile ja paljastas avalikult nende mõrvarlikke kavatsusi, mis keerasid õilsa pealkirja põhimõtteliselt kummuli.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 23/11/2023 08:38:57

Lisa kommentaar