Tallinlased kasvatasid Võrumaal Haanja kandis seninägematus narkotalus kanepit ja neilt pärines ühel hetkel kümnendik kogu Eesti marihuaanast. ERRi „Pealtnägija” tutvustas äsja ettevõtmise tagamaid ja paljastas muu hulgas, et kui ühest küljest olid narkofarmerid justkui vanajumala selja taga, siis teisalt anti politseiuurijatele lademetes materjali illegaalset tegevust tutvustavate videokaadrite filmimisega.

Mäletatavasti avastas politsei tänavu veebruaris Rõuge vallas Haanja kandis maa-aluse kanepikasvatuse, mis hämmastas ka paljunäinud uurijaid nii mõõtmete kui ka keerukuse poolest. Kasvanduse taga oli väliselt tavaline Tallinna pere, kellel polnud kriminaalset minevikku ega nähtavaid seoseid narkoäriga, kuigi täisvõimsusel pidi megafarm aastas tootma sadu kilosid ja teenima miljoneid eurosid. „Pealtnägijas” tuli süüdimõistetud seltskond kaamera ette ja tunnistas, et nende tegevus oli palju pikem ja plaanid veel suurejoonelisemad.

Esmapilgul tavalise pere kõik liikmed – alates isast-emast, lõpetades poegade ja pruudiga – on karistatud kurjategijad, kes osalesid Eesti ilmselt suurima ja kindlasti kõige keerulisema põrandaaluse kanepitööstuse rajamises. Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juht Rait Pikaro ütles, et nende ettevõtlikkuse mastaapsus ja selle asukoht looduskaunis rahulikus kohas on Eestis ennenägematu.

Asjaosalised ei häbene juhtunut. „Me tahtsime teha ajalugu, tahtsime mängida rolli kanepi reguleerimise teekonnal,” ütles kanepikasvataja Villi Sternfeldt.

Tallinnas kasvanud vennad Villi ja Bruno Sternfeldt, kelle isa on lihttööline ja ema medõde, hakkasid kanepist huvituma koolipoisina, enda sõnul bioloogiatunnis. N-ö ametialaks valisid vennad sihiteadlikult kanepi kasvatamise ja 2013. aastal rajasid esimese suurema salajase farmi.

„Ametlikult on teada, et alates 2015. aastast mina ja vend rajasime Haanjasse kanepifarmi, aga loomulikult oli meil juba eelnev kogemus olemas, mitte nüüd Haanjast, aga mujalt,” rääkis Villi.

Vendade ema Jekaterina oli enda sõnul poegade tegevusest teadlik. Üks poegadest sõnas, et vanemad olid mõistvad ja õppisid aegamisi laste valikut aktsepteerima.

2015. aastal soetasid vennad Haanjas eraldatud kohas asuva Tammesalu kinnistu, kuhu rajasid esimese kasvatuse, mis oli maa all. Villi sõnul oli põhjuseid mitu: maa peal on kanepikasvatust lihtsam avastada ja maa all on väga palju eeliseid juba kasvõi soojuse kontrollimisel. 26. mail 2016 pandi maha 70 seemet.

Vendadel on kaheksa aastat vanusevahet, aga juhtivas rollis oli noorem. Kuigi tegevus oli põrandaalune – näiteks krunt vormistati variisiku nimele, farmi minnes jäeti telefonid maha või lülitati välja, kõnedes ja kirjades kasutati koodsõnu –, siis samal ajal dokumenteeriti oma teekonda metoodiliselt. „See oli ettemõtlevalt, et ühel päeval saaks dokumentaalfilmi teha või tulla avalikkuse ette, nagu me siin praegu oleme,” sõnas Villi.

„Kuidagi on ühiskonnal silme ees pilt sellistest inimestest, kes on, ma ei tea, ära suitsetanud, 24/7 pilves, nagu arvatakse, suured allmaailma tegelased. Aga tegelikult me olime lihtsalt üks väike pere, kes hoidis kokku ja tahtis saavutada midagi head,” rääkis Bruno elukaaslane Liina.

Narkopolitsei tervitas perekonna tegevust oma tegevuse salvestamisel. „Meie jaoks olid need vägagi väärtuslikud tõendid ja aitasid väga hästi kirjeldada nende tegevuse mastaapsust. Kui inimene ikka paneb endale GoPro kaamera pähe ja salvestab seda, kuidas ta kuritegu toime paneb, reaalselt ja pidevalt seda teeb, siis see on väga hea tõend,” ütles Pikaro.

Villi ja Bruno väitel tahtsid nad ajada asju professionaalselt ning pakkuda rinnavähki põdenud emale valu vastu kanepiõli.

Et talukoht, kus kanepit kasvatati, asus Suurest Munamäest linnulennult nelja kilomeetri kaugusel, kutsusid asjaosalised seda lõõpides „The highest farm in the Baltics” ehk Baltimaade kõrgeimaks (narko)taluks.

Villi ütles, et esimese põlvkonna kasvatusest saadi vähemalt tosin saaki, keskmiselt iga kolme kuu tagant. Kõik kaup müüdi nende sõnul maha Eestis ja arvatavalt oli vähemalt 10 protsenti siin liikuvast kanepist nende toodang. „Me ei näinud seda kunagi, et me oleme narkoärimehed või narkokasvatajad. Me ei ole kunagi kanepit näinud narkootikumina, see on ikkagi taim, eelkõige see on taim,” rääkis Villi.

Politsei teatel jõudsid nad kanepikasvatajatele pikapeale jälile vihje alusel. 2020. aasta suvel vihjati neile Pikaro sõnul, et Tallinnas toimetab keegi Bruno, kellel liigub suuremas koguses kanepit. Bruno võeti jälgimise alla, mille käigus nähti teda toimetamas Viimsis ühe lao juures. Laos hoidsid Bruno ja tema kaasosalised kanepi kasvatamiseks vajalikku tehnikat.

Samast hoonest leiti dopinguladu ja uurijad kartsid, et selle äri likvideerimine võib kanepiärikad peitu ajada.

„See oli häiriv fakt tõesti. Oli kahtlus, et me võime sattuda politsei huviorbiiti, aga sellele ei järgnenud justkui midagi. Ja nii see kuidagi soiku jäi sinna,” rääkis Villi.

Politsei sai aru, et Bruno ja tema seltskond liigub regulaarselt Võru taga, kuid mis 25-hektarisel metsakinnistul tegelikult toimub, esialgu ei teatud. 2020. aastal sügisel pani politsei kohtu loal teeotsale varjatud kaamera, kuid midagi asjalikku ei avastatud. Jälitajatel polnud aga aimugi, et 2021. aasta sõbrapäeva paiku tabas kanepikasvatajaid katastroof.

Liina rääkis, et viimasel lõikuspäeval süttisid ilmselt pikendusjuhtmed, mida vajati kanepi kuivatamiseks, ja peamaja põles maani maha. Liina, Bruno ja üks nende sõpru magasid kõrvalhoones ja Liina oli kindel, et mõne minuti pärast on kohal politsei ja tuletõrje ning ta pannakse vangi.

Tunde kestnud põlengut aga ei märganud ei politsei ega päästeamet. Sellest indu saanuna otsustas seltskond rajada veel võimsama kompleksi. Järgneva pooleteise aasta jooksul rajati võimas kanepikasvatus, mis ulatus kaks korrust maa alla, hõlmas 400 ruutmeetrit ja läks maksma 900 000 eurot.

2022. aasta kevadel hakkas politsei ka krundil toimuvat kaamera abil jälgima. 2022. aasta sügisel tehti uues moodsas kanepifarmis esimene külv. Bruno päevikust nähtus, et aastas pidi prognoosi kohaselt toodetama 810 kilo kanepit hulgihinnaga 6,4 miljonit eurot ja kasumiga 4,8 miljonit eurot.

Aga politsei tegi kolmeaastase varjatud jälgimise järel tänavu 8. veebruaril reidi ja võttis asjaosalised kinni. Muu hulgas leidis politsei, et kanepisaak ületas Bruno prognoose.

20. oktoobril ehk vähem kui kaks kuud tagasi mõisteti Võru kohtumajas süüdi 11 inimest, kes osalesid erinevates rollides, alates kanepifarmi ehitamisest ja käitamisest kuni rahastamiseni. Kõik said suhteliselt pikad karistused, mida enamasti ei pööratud täitmisele või loeti kantuks eeluurimise ajal istutud ajaga. Bruno Sternfeldt sai kõige pikema, kuueaastase vangistuse. Konfiskeeriti suur hulk vara, sealhulgas kanepikasvatuse kinnistu.

Bruno Sternfeldt kirjutas „Pealtnägijale” vanglast üle 30-leheküljelise kirja, milles võrdleb enda loodud kasvatust pühamuga ja enda tegevust vabadusvõitlusega ning toob hulgaliselt põhjuseid, miks kanep oleks tulnud juba legaliseerida ja legaliseeritakse niikuinii. Asjaosalised möönavad, et nad on seaduserikkujad, aga pole nõus, et nad on kurjategijad.

„Kogu asja tuum, miks ma kanepit hakkasin kasvatama, oli tahtmine jõuda päris kanepiga avalikkuse ette,“ ütles Bruno.

 

Autor: ERR/LL
Viimati muudetud: 14/12/2023 08:48:39