Foto: Ilmar Vananurm

Iga päev soovime endamisi midagi. Midagi, mille kaalu ei tea ning mis jääb meie arveraamatutes märkimata, kuid kokkuvõtlikult öeldes – ihkame ikka midagi head.

Ma soovin, et ka need inimesed, kes teisele või teistele kurja on läkitanud, hakkaksid soovima üksnes head.

Muidugi ei valuta mitte üksnes minu süda kurjusepahvakuid kogedes ning inimeste ilmas headuse küürutõmbumisi märgates. Südamevalu on see andur, mis annab teada, et sa oled elus, tegutsed, oled kaasa tundev suhtleja. Mitte tuim nott või jahedust õhkav kivi. Pole patt palvetada ka nende eest, kes on kaugel ja keda me ei tunne.

Ajalehti loetakse rohkem kui raamatuid. Nii kosutav oleks mu meelest. kui iga päevaleht avaldaks kordki kuus ühe lembeluuletuse. Mitte sõimavaid-siunavaid vemmalvärsse, vaid ridu armastusest.

Lootuse kohta ütlen alati nii: soovin, et lootus meie mõistusest ja hingest kunagi ei kaoks. Paraku, olles kohtunud lugejatega raamatukogudes, panin vestluste käigus tähele mõningaid inimesi, kes on löönud käega, kes ei looda ennast ümbritsevatelt inimestelt ning homselt päevalt midagi head. Nad on ilma headest lootustest. Mul on hakanud kahju.

See on midagi sarnast sellega, kui inimene ise heidab minema kepi, mis kergendab tal eluteed käia.

Mis siis edasi? Kujutan ette, et kõrvale visatud lootuse koha hõivavad meie peas pettumused, solvumised, tigetsemised, hädaldamised ning teiste süüdistamised.

Olen kunagi kirjutanud: „Kõik tuleb tagasi säält., kuhu läinud ...” Mu meelest on inimese minevik ja tulevik üsnagi sarnased.

Ning üks teine luuletus algab mul nii: „Ei ole kunagi hilja / andeks anda teistele, / teistele ja iseendale.” Muide, mõlemale luuletusele lõi viisid Siiri Sisask ning esitab neid laule oma kontsertidel.

Vist oli see Dostojevski ütelus, et ilu päästab maailma. Mismoodi? – mõtlesin. Läks ikka paras ports aastaid mööda, enne kui hakkasin aru saama, et ütleja pidas silmas muidugi mitte iludusvõistluste peegliesist ilu, vaid inimeste sisemist ilu. Üksnes sisemise iluga täidetud inimesed suudavad päästa inimsuhteid, seega ühtlasi kogu meie kirjut, keerulist ning väga vastuolulist maailma.

Nõnda siis võtan aeg-ajalt aega iseenda sisse kaemiseks ning tulemuste seedimiseks.

Sest kuismoodi saab hinnata teisi, kui sa ise endast nii vähe tead, et hinnata ei mõista.

 

 

Autor: ILMAR VANANURM, kirjanik
Viimati muudetud: 21/12/2023 09:35:59