Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

INGA RAITAR: lõunarindel muutustega. 17 elektrita hetke

Inga Raitar.

Eelmisel nädalal oli Eestis elektrita üle 10 000 majapidamise, millest rohkem kui pooled asusid Lõuna-Eestis. Ometi ei olnud see isegi päeval, kui suure lumesaju tõttu suurenes elektrita jäänute hulk 17 000ni, riigi silmis eriti intensiivset kaasa elamist tekitav uudis. Hoopis rohkem leiti uudistes aega mainimaks, et taas on pea 6000 inimest (neli korda vähem kui elektrituid) koroonasse nakatunud – oi kui ohtlik, tulge kiiresti kõik nõrgematest hoolima ja süstima ...

Alles peale Mirjam Mõttuse elutundlikku reportaaži end teele langenud puude vahelt tööle saagiva 70-aastase õpetajannaga võtavad toru kliimaministeerium ja talle kuuluvad energiaettevõtted, teatamaks et ... neil pole raha ning inimesed peaks ise eriolukordades hakkama saama. Lõuna-Eestis vangutatakse päid: meil ei ole eriolukord, lihtsalt järjekordne talv tuli ...

Rahast, mida polevat, nii palju: Eesti Energia teenis mullu 128 miljonit (!!!) kasumit. Kus on selle kasumi eest palgatud kümned uued elektrikud? Kus on maapiirkonna inimeste abistamise programmid ja varugeneraatorid sarnasteks meie kliimavööndis üldse mitte haruldasteks olukordadeks? Või loodetakse, et maalt inimesed selliste tingimuste tõttu kolivadki ära ja saab tühjaks jäänud küladesse tuuleparke ja polügoone rajada?

Elekter pole inimõigus?
10 000 ja enam lumevangis elektrita majapidamist on reaalselt ohus olevad elud, ühes majapidamises elab enamasti rohkem kui üks riiklikku hoolimist väärt inimene. Rääkimata loomadest, kes elektrita talumajapidamistes vee- ja toidupuudusel abitutena hukkuvad. Miks ei osteta miljonite eest ennetusvahendeid ega eraldata kriisiabiga tegelevatele inimestele lisaraha sama heldelt, kui kaks aastat tagasi süstiuputust finantseeriti? Kas üle 10 000 „linnavälise“ inimese elu ei olegi väärtuslik?

„Millal algasid lumesadu ja elektrikatkestused? See oli 25. novembri tuisune õhtu, kui meil ja kümnetel tuhandetel maainimestel vool kadus. Ja üllatus, üllatus, juba 19 päeva hiljem reageerib Elektrilevi üha kasvavas lumehulgas elektrita ellu jääda katsuvate maainimeste murele. Saabub kiri suurettevõtte juhatuse liikmelt, mis kirjeldab tema ja ülejäänud juhatuse aastatepikkust tegemata tööd. Ma olen ka juhatuse liige osaühingus Vanaema Aed ja kujutate nüüd ette, et saadaksin teile kirja, kus räägin teile, kuidas ma palehigis tööd raban, aga näe, põua tõttu miski ei kasvand, maa on sitt ning häid töötajaid ongi raske leida jne. Annan murega südames teada, et seetõttu tõstan kõigi teenuste ja toodete hindu, mida ma teile ei paku, aga arve olgu igakuiselt mulle makstud. Tubli töö Elektrilevi,“ kirjutab trööstitu Võrumaa väikeettevõtja Tiia sotsiaalmeedias.

Talle sekundeerib Tarvo naabervallast: „... kogukonnad võiks minna lähimasse Elektrilevi või Eesti Energia esindusse jõule pidama, võtke kapsad, vorstid, kuused, kogu muusika kaasa, lõpuks kodus ju voolu pole. Juba nende suurte tormide ajal täitus mul 30 päeva, kui minu elukohas polnud mingi osa päevast eletrit. Elekter pole inimõigus, kuid see võimaldab inimväärset elu. Mina olen oma panuse andnud selle ühiskonna toimimiseks, et see toimiks igal pool, seega olenemata minu elukohast, oleks enesest mõistetav, et ka mina saan elada inimväärselt omas kodus. Pole vaja, et ühiskond muutuks meeleheitlikuks, samas ma tunnen, et see piir on lähedal.“

Julgeolek versus „riiklik julgeolekupoliitika”
Sõjaks valmistumine on riigi rahaeraldiste prioriteet, isegi siis, kui enamik 2% SKP eest hästimakstud sõjardeid istub hästivarustatud kasarmutes ja ajaviiteks laseb hea ilmaga mõned kuni mõnedkümned tuhanded eurod maksvad gigantsed keskkonnajalajäljed kodumaa loodusse. Sõda ju pole, aga kalli maksuraha eest oleme selleks üha valmimad.

Elektrijulgeolek aga kukkus kokku kahe nädalaga „ootamatu välisvaenlase” ehk lume all ning keegi ei mõtlegi julgeolekuriskide riiklikule vähendamisele.

Meil käib sõjaseisukorraks valmistumine sel moel, et valitsus on täitsa ise oma rahvale sõjaseisukorra koju korraldanud. Vana nali: ärge tapke oma naist koduste töödega, las seda teeb elekter. Kuidas vähendada julgeolekupoliitiliselt ohtlikke võrukaid, kes ei soovi oma kodukanti lahinguväljaks loovutada? Jätke nad 19 päevaks vööni hangedesse elektrita ja mure sõja(rdi)vastasusega Võrumaal murdub nagu puud märja lume all ... Need, kes suudavad end, oma peret ja muid loomi hangest päästa, võib hiljem ehk palgata uusmetsavendlusliikumise ekspertideks ...

„Saime naabri aidast naabri loal kütust ja saagisime ennast tsivilisatsiooni uue laari genekakütuse järele. Iga mõne minuti tagant kostis kusagil raksatus ja mütsatus ehk mõni puuhiiglane andis elule, ajale ja lumele alla. Teed on endiselt puid täis, sest keegi ei jaksa nii palju saagida, kui neid alla langeb. Voolu pole, ühtlasi on ka Elisa mast maas, Telia õnneks töötab. Genekal sai kütus otsa, aga sellele järgi sõitmiseks tuleks ennast kõigepealt paar tundi käsisaega „läbi tee saagida”, sest ka mootorsael on kütus otsas (viimane piisk läks õhtul hambapesuks genekasse). Lapsed on distantsõppel, mida ei toimu, kuna ka Lüllemäel on vool ära. Saame siin rahulikult kelgutada ja raamatuid lugeda (kui valgeks läheb). Voolu lubatakse laupäeva ööseks vastu pühapäeva, aga nagu üks tore külamees paar päeva tagasi elutargalt ütles – hea, kui jõuludeks tagasi saab!“ loen Lõuna-Eesti taluperenaise Meelika FB-seinalt.

Aga miljonite eest varustust omavad militaarid istuvad mugavas soojas kasarmus ja lasevad mõnusasti strateegilistel diiselgeneraatoritel unnata, et internetis üksteisele virtuaalvaprust üles näidata. Sellise ilmaga tegelegu julgeolekuga tavamaksumaksjad.

Pensionieelikud postide otsas
„Lund on põlvini, puud on lumest lookas, kamin köeb ja kass lööb nurru. Vanaema loeb truuba pääl lapselapsele muinasjuttu. Vaikus. Idüll! Lisaks pole meil praeguseks vahelduva eduga 12 päeva elektrit olnud. Külma on õues -15, toas põrandaküte ei tööta, soojuspump ei tööta, sooja vett kraanist ei tule, sügavkülmad on üles sulanud, toitu hoiame hanges. Meie elu on tänapäeval elektrile üles ehitatud. Romantika see igatahes pole, kui elektrit pole. See pole olukord, mida nautida, see on olelusvõitlus. Püüame leida ja linnast tellida tänapäevaseid küünlaasendajaid. Vajame generaatorit, aga selle valmiduse ettevalmistamine ei käi nipsust, elektrikuid on vaja.

Elektrikud, kes liine parandavad, teevad lakkamatult tööd, öösel ja päeval, aga miski on ikka mäda, infot otsi tikutulega taga ja liinide uuendust ootame juba aastakümneid,“ nendib nukralt Paganamaa marjatalu noorperenaine Margit.

„Terevisioonis” ütles Rõuge vallavanem, et ta isegi ei tea, kui palju inimesi elektrita ja lumevangis on, sest kui ei ole elektrit, pole ju ka sidet. Viimase kolme nädala jooksul on sealkandis vahelduvalt olnud mitu tuhat majapidamist pidevalt vooluta. Rõuge valla FB-lehel hõigati (elektrikatkestustes alles jäänud) interneti kaudu appi ja mõne tunniga leiti hulk vabatahtlikke, kes öösel töötavad ja liinimeeste tööpõldu ette valmistavad. Teedki on lahti suuresti tänu kohalikele kogukondadele.

„Eile rääkisin Kagu-Eesti võrke hooldava ettevõtte inimesega ja ta ütles, et kõige hullem on olukord Valgamaal. Neil on kõik mehed riketel ja appi on läinud ka teiste piirkondade mehed,“ kõneles tuttav elektrivõrgu haldamise spetsialist. Tööd käivad nii, et öösel puhastatakse vabatahtlike toel liine puudest ja tekitatakse rikkebrigaadidele ligipääse rikkekohtadele.

Mehed on väsimusest kokku kukkumas, kuid uusi brigaade ei ole kuskilt võtta. Riik pole välja koolitanud „postimehi” ega uusi töötajaid isegi läinud aasta Elektrilevi megakasumite eest (täpsustuseks: see Eesti Energia tütarfirma ise lõpetas tegelikult 2022. aasta kahjumis – toim) sellele karmile iga-ilma-tööle motiveerinud. Samal ajal alamakstud elektrijulgeoleku ehk elektriliinide hooldajate palka pole tõstetud viimased kümme aastat. Rikkebrigaade on sama raha eest kaks korda vähem kui 12 aastat tagasi. Ja nüüd pasunakoorid: „... sest Elektrilevil ei ole raha, et töid tellida.“

Militaarstruktuuride külluslik ülevalpidamine rahuajal on riigi „julgeolekuprioriteet“, samas kui kümnete tuhandete perede reaalse julgeoleku tagamiseks eelmises kvartalis kaks ja pool korda kasumit kasvatanud Elektrilevil raha ei jagu! Eelmise aasta statistika kohaselt on keskmine võrguelektriku vanus üle 55 aasta ja neid ei koolitata juba ca 15 aastat. Ka päästjaid ja nende palku vähendatakse – kes peaks siis päästma näiteks noort imikuga peret või üksikut tühjaks saanud mobiiliakuga vanamemme metsatalus ...

„Normaalsetes olukordades polegi väga suurt meeste puudust,“ tunnistab Elektrilevile võrguhaldamisteenust pakkuva ettevõtte juht. „Probleem on just siis, kui on tormid ja tuisud ja seda üle Eesti.“ Jah, te kuulsite õigesti, Elektrilevi ei tee ise kõige ebamugavamaid töid, ta ostab teenust – 10 aastat juba sama raha eest. Raha, mis ammu ei motiveeri inimesi selle palgaga tööd tegema. Eriti noori mehi, vanad rassivad seni, kuni tervis lubab. 2022. aasta andmete põhjal elavad mehed tervena 57,9 aastat.

Kelle jalajälg maainimeste tagumikul?
On hakanud kõlama ka hääled, et kõiges on süüdi puud. No miks küll pole raiutud kogu metsa kõigi elektriliinide ümber laiaulatuslikult lagedaks? Pole puid, pole probleemi ... Metsaeksperdi sõnul murduvad liinide ümbruses lumekoorma all ennekõike noored puud. Võserikud liinide ääres ei anna (riiklikele) metsaärikatele raha, selle tõttu ei raiu neid keegi, kogu ressurss läheb mahlakate vanametsade lageraieteks. Mida märjemaks ja raskemaks muutub lumi, seda rohkem lookas ja murdumisohtlikud on liinide kohal noored puud.

„Aga see vana lagunev maailm peab ikka veel konverentse, ehkki ta yle tuiskab lund,“ kirjutas Uku Masing 1964. aastal Vello Salole. Kõigi vabanduste varjus, kus riigil pole elektrivõrgu korrastamise ja korrastajate jaoks raha, saatis kliimaministeerium 50 äravalitut veerand miljoni euro eest päikeselisse Saudi Araabiasse suurele kliimakonverentsile, mis, kui uskuda meediat, kujunes farsiks. Kas need veerand miljonit poleks pisutki aidanud 10 000 elektrita majapidamist elementaarse elukvaliteedi taastamisel?

Sarnaseid, eemalt vaadates eluvõõraid või isegi küünilisevõitu otsuseid on Eesti Vabariigi ametkonnad teinud kümneid (kui mitte sadu) aasta-aastalt ja juba aastakümneid. Raha leitakse suurtes kogustes ja kiirelt Rail Balticule, Koidula piiripunktile, Saaremaa süvasadamale, aga ka Utah' kõrbetesse, tuuma-, soo- ja fosforiidiuuringutesse matmiseks. Toetatakse kriisiabiga hädalisi kaugetes võõrastes maades, kodumetsa taha aga unustatakse omad külma ja pimedasse. Küll me nad üles leiame, kui vaja neilt sisse nõuda lumest esimese mobiililevi- ja akulaadimispunktini läbi tulla suutva auto linnasõidukist kordades suurem maks ...

 

 

Autor: INGA RAITAR, kirjanik, Võro kongressi Vanembite Kogo liige
Viimati muudetud: 21/12/2023 09:52:23

Lisa kommentaar