Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

„Ilus lugu Eesti heast haridusest, kõrgetest tulemustest, targast rahvast kukub peagi kokku”

Streikivate õpetajate meeleavaldus esmaspäeval Toompeal. Foto: LL

Kümned tuhanded Eesti õpetajad alustasid esmaspäeval palgatõusu nõudes streiki, mis mõnel pool juba läbi, mõnel pool aga kestab esialgu tähtajatult. Oma mõtteid streigi ja õpetajate murede teemal jagasid üks praegune ja üks endine Kagu-Eesti kooliõpetaja.

„Jah, ma streigin. Olen oma õpetajakarjääri jooksul näinud kõiki streike ja kahjuks ei ole need muutusi toonud. Valimisest valimiseni kuuleme õpetajaameti väärtustamisest ja hariduse olulisusest, palgatõusust ...% jne,” sõnas LõunaLehele staažikas õpetaja Põlvamaalt. „Kui valimised läbi, jätkub kõik vanaviisi, sest küll õpetajad mõistavad, nad teevad ju tööd missioonitundega.”

„Mina ei streigi enam enda pärast. Ma streigin oma noorte kolleegide eest, oma lastelaste ja nende laste hariduse tuleviku pärast. Ma olen väga mures!” jätkas ta. „Mul täitub sügisel 40 aastat õpetaja ametit, kümme aastat tagasi omistati mulle kõrgeim pedagoog-metoodiku ametijärk, mis siis tõstis õpetaja palka märkimisväärselt ja mida järgnevad aastad vaid alampalga tõstmisega alla neelasid. Täna saan ma sama alampalka normkoormuse eest kui ilma igasuguse kvalifikatsioonita „inimene tänavalt” klassi ees.”

„Milline on õpetajaks õppiva noore motivatsioon antud ametis pikemalt töötada, kui puudub staaži ja kvalifikatsioonitõstmise karjääriredel?” küsis õpetaja. „Ka mina olen täitnud omal ajal õpetaja tegeliku tööaja uuringut ja täiesti ausalt. Tulemuseks oli eri kuudel 60-65 tundi nädalas (mis peaks mahtuma õpetaja 35 töötunni sisse).”

„Ma väga armastan oma tööd, olen teinud seda südamega ja kahjuks tihti ka oma pere arvelt! Minu 40 tööaasta jooksul on muutunud väga palju õpetajatöö sisu, sellega kaasnevad lisaülesanded, ootused õpetajale,” võttis kogenud kooliõpetaja oma jutu kokku. „Ilus lugu Eesti heast haridusest, kõrgetest tulemustest, targast rahvast kukub peagi kokku ja siis ahastada, et kus me enne olime, mida tegemata jätsime, on hilja.”

Eksõpetaja: palgakasv pole põhiprobleem
20 aastat õpetajatööd teinud, ent siis ameti maha pannud põlvamaalane valgustas õpetajate probleeme hoopis teise nurga alt.

„Põletaval teemal – palgakasv ei too noori õpetajaid kooli tööle. Miks? Sest see pole praeguse koolipoliitika põhiprobleem,” märkis sotsiaalmeedias endine õpetaja Peeter Põlvamaalt. „Kindlasti õpetajate palk tõuseb, täpselt nii, nagu ta tõusis ka minu 20-aastase õpetajana töötamise vältel, ikka natuke keskmisest maas, aga õpetajatööl on palju hüvesid, mida väga vähesed saavad nautida: pikk suvepuhkus, tasuta koolitused, kui oled aktiivne, palju välisreise Erasmuse raames jm.”

Peeter avaldas arvamust, et koolitöös on õpetajate palga asemel peamisteks probleemideks hoopis muud asjad. Esiteks meeletu bürokraatia. Õpetajad peavad koostama arengukavasid, õppekavasid, tunnikavasid jpm. Teise murekohana tõi ta välja, et koolide juhtkonnad ei toeta piisavalt oma töötajaid, vaid on sisuliselt „hullunud lapsevanemate ja omavalitsuse orjad”. Veel leiab endine õpetaja, et paljud tugiteenuseid vajavatest õpilastest vajavad pigem piitsa kui präänikut ning lapsevanemad sekkuvad liigselt kooli töösse, tehes konfliktid reeglina hullemaks.

„Streik on tore ja palk peab kasvama, aga see ei lahenda hetkel ühtegi probleemi meie haridusmaastikul,” leidis endine õpetaja. „Meil on vaja, et ülikooli lõpetanud noored ei lahkuks koolist depressioonis paari aasta möödudes, vaid jääksid kooli töötama ja lahkumise peamiseks põhjuseks ei ole palk, vaid eespool nimetatud probleemid. Rõõmus sädeinimene saab iga kell ka koolis lisa teenida ringijuhina, aga see eeldab, et oma normkoormuse ajal on ta maa sool, mitte bürokraat ja psühholoog.”

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 29/01/2024 08:37:24

Lisa kommentaar