Lõunanaabrite rahvuslik käsitöö Võrus

Valik 700st näitusel eksponeeritud esemest, mille autoriks on 273 Lätimaa käsitöömeistrit. Foto: Kevin Loigu / Vana-Võromaa kultuurikoda

Suurrätid ja tekid panevad sobitatud värvide valikuga ahhetama; kindad, mida vaadates tunned samuti heameelt lõunanaabritest, kes oskavad ja hindavad oma rahvuslikku käsitööd. Lisaks keraamika, sepised, linast laudlinad ja linikud. Neid ja muudki saavad huvilised veel kuu lõpuni imetleda Vana-Võromaa kultuurikojas.

Kui kultuurikoja galeristi Jana Huulega läinud reedel näituseruumidesse sisenesime, oli seal tosin naist, kes imetlesid, arutasid ja pildistasid väljapanekuid. Need Eesti eri kohtades pärit töötavad naised õpivad Räpina aianduskoolis teisel kursusel tekstiilkäsitöö erialal.

„Lätlaste suurrätikud ja kindad on nii kaunid,” ütles tartlanna Anneli Käesel, üks tosinast õppurist. Ta märkis, et sai vanaemalt algteadmised käsitöö tegemisest, aianduskoolis käib oskuste täiendamise eesmärgil. Sellele näitusele tuli ta koos teistega nii käsitööd imetlema kui ka midagi enda tarbeks omandama.

Käesel sõnas, et on hea näha, et lõunanaabrid hoiavad oma pärimuskultuuri elus ja annavad seda edasi noorematele.

Aianduskooli tekstiilkäsitöö silmuskudumise õpetaja, põlvalanna Maaja Kalle sõnas, et ühelt poolt annab näitus lõunanaabrite käsitööst korraliku pildi: „Teisalt, kõik tööd on siin väga ilusad ja tööde juures on värvitoonid hästi sobitatud.”

Ta vaatles pikalt ka valgeid sõrmkindaid, mille iga paari randmeosa muster on omanäoline: „Sõrmikud on väga peenekoelised, nende randmeosad ja koemustri lahendused sõrmedel on omapärased.” Labakindad käsitööõpetajat nii väga ei üllatanud, kuna teab neist tänu Eestis välja antud lõunanaabrite kindaid tutvustavale raamatule.

Kalle sõnul on näitus väga professionaalselt koostatud, sest kõikide eksponaatide vahel on harmooniline side. „See on igati arendav näitus ja on ütlemata tore, et selline näitus Võrru toodi,” kiitis ta.

Suurrättidest keraamikani
Kõige rohkem on Võru näitusel suurrätte, 66, nii tumedamaid kui ka värvikirevaid. Viimastes domineerivad punased ja rohelised toonid.

Väiksemas ruumis on linasest riidest laudlinad ja linikud. Ühte seina katavad nüüdisaegses võtmes kaltsuvaibad ja suurrätid, mille tegid Läti kunstiakadeemia tudengid.

Tekke on 46. Mõned neist on rullis, mis Huule sõnul on lõunanaabrite näitustele omane eksponeerimise viis. Naabrid armastavad ka kõrtest punutisi, siin näeb kõrtest suvekübaraid.

Näitus on eripalgeline sellegi poolest, et ei ole ühtegi silti ei tööde tegijate ega selle kohta, millisest regioonist suurrätid, vaibad ja kõik muu pärineb. Teada on vaid, et kirivööd on teinud keerulisel ajal Kanadasse jõudnud lätlanna, kes saatis oma tööd kodumaale.

Väljas on erinevas suuruses korvid, keraamilised küünlajalad, kannud, vaasid ja kausid. Vähemal määral on ehteid ja nahkehistööd ja isegi sepiseid.

Kõik esemed on valminud taasiseseisvumise ajal kas omaloominguna või vanade tööde eeskujul.

Võrus on 273 inimese tööd, kokku ligi 700 eset, mida on kümme korda vähem, kui oli Riia näitusel mullu suvel. Kuu jooksul käis Riias näitust vaatamas 15 000 huvilist. Nädala alguse seisuga oli siinset näitust külastanud üle 1000 huvilise Eesti eri paigust ja ka Lätimaalt.

Galerist on märganud ja kuulnud, et uudistajad on saanud töid vaadates nii inspiratsiooni kui ka kosutust argipäeva. „Näituse ülespanek on väga sümpaatne, näiteks suurrätid ja tekid on reastatud värvitoonide sujuva ülemineku järgi,” tunnustas Huul.

Praegune näitus andis galeristile kindlust ja tugevdas soovi koostöö alustamiseks uue riigi käsitööliste tööde näituse toomiseks Võrru.

Mõni aeg tagasi külastas näitust Läti suursaadik Eestis proua Kristine Našeniece, kes ei jõudnud näitusele Riias. Huule sõnul olnud suursaadik väga üllatunud, et tema kaasmaalaste käsitöö on nii mustririkas ja värvikirev.

Kuidas näitus Võrru jõudis
Olnuks ju mõistetavam, kui lõunanaabrite käsitööd näeks piirilinnas Valgas, kuhu ka naabritest huvilised saanuks vähema ajakuluga oma meistrite töid uudistama minna. „Võib-olla ei käinud teiste meie muuseumite esindajad näitusel Riias mõttega, et naabrite kästitööd tasuks meie inimestele näidata või ei suhelnud nad näituse kuraatoriga,” oletas Huul.

Huul õpib töö kõrvalt Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis käsitöö erialal tekstiili neljanda taseme õppes. „Kuulsin kursusekaaslastelt suvel, et Riias on suur rahvusliku käsitöö näitus, mis oli üleval kuu aega. Neil on tavaks laulu- ja tantsupeo ajal ka rahvusliku käsitöö näituse korraldamine,” sõnas ta.

Pikalt mõtlemata otsustas Huul esimest korda autoga Riiga sõita eesmärgiga seda näitust külastada. Näitus oli üleval ühes endises tööstushoones, Eesti poolt vaadates siinpool Daugava jõge.

„Olin heas mõttes hämmingus väljapaneku suurusest, eksponaatide värvikirevusest ning nende erinevatest mustritest,” meenutas ta tunde, mille jooksul tekkis näituse Võrru toomise mõte. Selle realiseerimise esimene samm, kokkusaamise kuraatoriga, sai teoks samal päeval. Siis vastati talle, et „me mõtleme sellele”.

„Olin järjepidev, meie kirjavahetus oli tihe, alles novembris sain Riiast jaatava vastuse,” rääkis Huul. Ta teab, et tahtjaid oli mujaltki Euroopast, kuid lõpuks sai näituse ainult Võru. Lõunanaabrite rahvuskultuurikeskuse töötajad panid näitust üles viis päeva. Kui veebruari alguses see avati, oli kohal ka Riia näituse peakuraator Linda Rubena.

„Rubena ütles, et Läti rahvusliku käsitöö näitus on taasiseseisvumise aja esimene nii suur näitus väljaspool Lätimaad,” lisas Huul.

Osakest lõunanaabrite imelisest käsitööst saab Võrus näha märtsi viimase päevani. Praegusel hullumeelsel ajal teeb lätlaste käsitöö imetlemine hingele pai.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/03/2024 09:14:46