Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Roosid Eesti riigile: fragmente vabariigi sünni aegadest, 22.

„Jüri Vilmsi surm”
2004. aastal avaldatud teoses tunnistab Soome ajaloodoktor Seppo Zetterberg, et ta kahtles Jüri Vilmsi haudade ehtsuses nii Haagas (Helsingis) kui ka Pilistveres (Eestis) juba uurimistöö edenedes ja nüüd veel enamgi. Kättesaadava arhiivimaterjali, allikate, tunnistajate ja teiste uurijate tööde üksikasjalik läbisõelumine on viinud Soome ajalooprofessori ainsale loogilisele järeldusele, et kodusõja ajal Eestis levinud „valge udu” Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste surmast „on kokku klopsitud nii haprast ja salapärasest materjalist, mis parima tahtmise korra koos ei seisa. Kohati isegi tuntud tõega mitmes kohas vastuollu minnes, et ilma märgatavate lisatõendusteta ei veena see uurijat.” (R. Veidemann, „Pikk tee iseseisva Eesti riigi märtri teadmata haua poole”, Postimees, 26.06.2004)

Nagu Eesti riigi sünd, on ka 1920. aastail sündinud riikide hulgas Eesti väga eriline riik. „... majanduslikult valitseva klassi poliitiline eneseväljendus viis, mille eesmärk on kaitsta kõigi vahenditega olemasolevat korda ja suruda maha teiste klasside vastupanu” („Filosoofia leksikon”, 1985). Ehk veidi teisendatult: mähkida kõik ohvrid „valgesse uttu”, nagu ämblik kerib võrku oma ohvrid, kelle mahlast ta elatub. Samasugusesse „uttu”, nagu Artur Sirgu (1900–1937, VR II/3) surm Luksemburgis.

30.11. Eesti Ajutine Valitsus võttis vastu otsuse kehtestada Eesti vääringuks Eesti mark, mis jaguneb 100 penniks ja võrdub Saksa idamargaga.

Detsember 1918
05.12. Eesti diplomaatiliseks esindajaks Skandinaavias nimetatakse Oskar Kallas.
06.12. Eesti valitsuse ja enamlastevastase Vene põhjakorpuse vahel sõlmitud kokkuleppe alusel allutatakse korpuse 3500-meheline väeosa Eesti sõjaväe ülemjuhatusele.
12.12. Tallinnas heisatakse esimest korda Pika Hermanni torni Eesti rahvuslipp.
12.12. Tallinna saabub Briti laevastikukoondis admiral Alexander-Sinclairi juhtimisel.
16.12. Eesti merejõudude juhatajaks nimetatakse Johan Pitka.
17.12. Tallinnas korraldavad enamlased tänavarahutusi.

Eesti tellib palgasõdureid
17.12. Stockholmis asuv välisdelegatsiooni liige Ferdinand Kull saab peaminister Konstantin Pätsilt telegrammi nõudega palgata Rootsist otsekohe kuni 1000 vabatahtlikku. Ilmselt vajab selgitust, miks ei palgatud vabatahtlikke mitte eesti noormeeste hulgast kas või puht patriootilistel kaalutlustel. Vajasid ju eesti noormehed samuti rakendust, tööd ja leiba, mida mindi pakkuma ülelahe rahvale. Mille poolest siis üleaedsed olid paremad eesti poistest? Aga asi saab selgust, kui pöörata pilk paari nädala võrra tagasi. Eesti nekruteid püüti meelitada palja vee ja kasina leivaraasukesega, millest eesti poisid eriti ei hoolinud. Välismaalaste puhul võisid kerkida päevakorda rahvusvaheline abi ja rahalised laenud, ilma milleta polnud võimalik kedagi tulejoonele meelitada. Välismaalastele tuli garanteerida lisaks sõduritoidule korrapärane sissetulek ja regulaarne uneaeg öötundidel. Peale selle oli kõigile ülimalt vajalik hankida varustust, mida Eestil ei olnud võimalik esialgu isegi oma sõjaväele pakkuda.

17.12. Eesti välisminister Jaan Poska sõidab Eesti välissaatkonna juhatajana Londonisse ja sealt edasi Pariisi, et hankida Pariisi rahukonverentsil Eestile relvi, varustust ja toiduaineid ning ka diplomaatilist tunnustust („Eesti kroonika”, I). Aga see polnud enam särav Pariisi rahukonverents, kuhu Poska saabus, vaid Euroopa saatusega manipuleeriv peakorter, kust võiks hankida nii diplomaatilist tunnustust kui ka relvi sõja jätkamiseks. Kõige tähtsamaks peeti enamlusevastast sõda Eesti otsesel osavõtul. See oli Eestist saabunud diplomaatilisele esindusele jahmatav olukord Euroopa realiteetidest.

20.12. Eesti valitsus lähetab välisministri kohusetäitja Otto Strandmani koos sõjaministeeriumi esindajaga Stockholmi pidama läbirääkimisi vabatahtlike saatmise üle Eestisse.
20.12. Soomes asutatakse Eesti abistamise peatoimkond.
23.12. Tihemetsas Volveti mõisa juures toimub Punapargi lahing.
23.12. Tallinnast väljuvad öösel Kunda lahte meredessandile laevad Lembit, Laene ja Lood merejõudude juhataja Johan Pitka juhtimisel. See on Vabadussõjas esimene Eesti laevastiku dessant.
26.12. Prangli saare lähedal vangistavad Briti sõjalaevad Nõukogude Vene hävitaja Spartaki ja järgmisel päeval Avtroili.
27.12. Tallinnas toimub Eesti Maanõukogu hädaabi kriisikoosolek.
27.12. Eesti esindajad kohtuvad Stockholmis Rootsi välisministriga.
29.12. Rakverest 2,5 km kaugusel asuvas Palermo metsas hukkavad Eesti punaväelased nn kontrrevolutsionääre ehk Eesti kodanlasi. Tavaliselt kättemaksuks – aga see ei ole selgunud.

Jaanuar 1919
02.01. Britid kingivad Eestile Nõukogude Venemaalt hõivatud hävitajad Spartaki ja Avtroili. Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka ristib esimese laeva Vambolaks ja teise Lennukiks.
03.01. Välisministeeriumi teenistusest lahkuv senine peasekretär ja eridelegatsiooni liige Ferdinand Kull annab Joseph Goldarbeiterile üle volituse esindada Eestit Stockholmis diplomaatilise asjurina.
05.01. Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner annab sundmääruse, millega kehtestatakse sõjatsensuur ajakirjandusele soomusronglasi naeruvääristanud intervjuu puhul Priske saeveski vallutamisel, mille autoriks osutus naljamees K. A. Hindrey.
05.–12.01. Berliinis on kommunistide relvastatud mäss, mille eesotsas on Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. Valitsusväed suruvad selle maha. Selles möllus hukkus 157 inimest.
07.01. Eesti väed alustasid üldpealetungi Viru rindel.
14.01. Tartu vabastatakse enamlastest. Enne põgenemist hukkavad bandiitlikud Eesti kommunistid Krediidikassa keldris 14 inimest.

Helikunstnik August Nieländer Vabadussõja rindel
Tartu vabastamise päeval, 14. jaanuaril alustab Emajõe linnas tegevust Vabakunstnik Nieländeri Esimene Muusikakool. Eesti entsüklopeediad on sellest sündmusest küll vaikselt mööda hiilinud, aga Eesti Kroonika on selle fakti siiski fikseerinud.

August Nieländeri isiksus Vabadussõjas on huvipakkuv peatükk nii Vabadussõja sündmuste ja soomusautode divisjoni kui ka Eesti helikunsti ajaloo seisukohalt. Kui võimalik, mõelgem selle lause juures veel paar hetke: kõrgelt hinnatud helikunstnik soomusauto tornis kuulipilduja taga. Dissonants, mis vajab veidi aega harjumiseks.

Kuigi Nieländeri nimi võib kutsuda esile võõristust, oli ta põline tartumaalane, pärit Vana-Kuuste kandist. Nieländeri muusikaline talent kaardiväe orkestri kapellmeistrina keiserliku kaardiväe polgu inspekteerimisel oli nii kütkestav, et Tsarskoje Seloo pidulikus lõunalauas, millest võttis osa ka imperaator Nikolai II, osutas keiser isiklikku tähelepanu kapellmeister Nieländerile. Puhkpillide osas avaldus tema talent eriliselt trompeti ja metsasarve, vana nimetusega waldhorn’i käsitsemisel.

Juba tsaariajal omandas Nieländer vabakutselise helikunstniku tiitli Peterburi konservartooriumis ja oli hiljem kapellmeistriks õukonna sõjaväe orkestris. Peale selle sai Nieländer esimese maailmasõja ajal moodsaima väljaõppe tolleaegse esinduslikema väeliigi soomusvägede alal. Vabadussõja ajal tegutses kapten Nieländer soomusautode kolonni ülemana soomusrongide diviisi koosseisus kolonel Karl Partsi (1886–1941, VR 1/1, II/3) alluvuses.

Sõjasündmuste kirjeldamisel jääb kapten Nieländer paratamatult mõneks ajaks soomusautode kolonni ülemana meie kirjeldatud sündmustes keskseks tegelaseks. Teatavasti allus kolonn soomusrongide divisjoni ülemale kolonel Partsile, nagu eespool märgitud, ning moodustas koos divisjoniga soomusrongide diviisi. Kolonel Partsi haavatasaamisel asendas teda alamkapten Anton Irv (1886–1919), kes teenis soomusrongidel ülema asetäitjana. Soomusrongide diviisi koosseisu kuulus soomusautode kolonn kuue lahingmasinaga, nende hulgas esimesena valminud Estonia, siis Einar Lundborg oma Kalevipojaga. Järgnesid Toonela, Pisuhänd, Vahur ja Vibulane. Jalaväelastest kuulusid diviisi juurde Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevi malev.

Vabadussõja lahingute tulipunkt – Lõuna-Eesti
Jaanuari lõpus 1919 kandus lahingute raskuspunkt Võru- ja Valgamaale. 31. jaanuaril toimus Valga lähedal verine ja ohvriterohke Paju lahing. Soomusrongide osaks jäi aga abitute pealtvaatajatena jälgida lahingu käiku mõne kilomeetri pealt, kuna raudteesild enne Paju mõisat oli lõhatud. Strateegilist plaani aga ei suvatsenud keegi korrigeerida ja jalavägi pidi minema oma komandöri sunnil avatud maastikul äkkrünnakule ilma ühegi raskerelva või soomusauto tuletoetuseta.

Mainitud episood on üks erakordselt kurvimaid ja veriseimaid jalaväe rünnakul Vabadussõjas lahtisel Lõuna-Eesti maastikul, kus vastane varjus mõisa varemete ja kivimüüride taha. See on üks dramaatilisimaid lahinguid, mis ilmekalt iseloomustab erinevate üksuste – eestlaste ja soomlaste – koostöö sobimatust. Veelgi veidramad on järeldused kangelaslikust rünnakust, mille tulemuseks oli mõisavaremete valdamine erakordselt suurte ohvrite arvuga. Kaotuse lähtekohaks Paju lahingus, mida raporteeriti staabimeestele ilmatu suure võiduna, olid lahendamatud subordinatsiooni vastuolud juhtkonnas veel enne rünnakule asumist. Lisaks sellele taktikaline ja strateegiline lühinägelikkus ning täielik infosulg ehk luureandmete puudumine öösel mõisasse saabunud lisajõudude kohta. Selliseid vaatekohti tuleks silmas pidada, et anda objektiivne hinnang nende mälestuseks, kes andsid oma noore elu selles mõttetus lahingus Paju mõisa nurmedel.

Aga Eesti soomusjõud, rongid ja autod – küsib ehk lugejagi pahaselt? Kuhu jäid kolonel Partsi ülistatud soomusrongid ja soomusautod, mille nägemine pidi panema punastel püksid püüli sõeluma? Aga tegelikkuses nagu tõeline fatamorgaana. Mida lähemale jõuad, seda armetumaks muutub pilt olukorrast. Tõeliselt oli Paju lagedatel väljadel ainult lootusetult mõisavaremete suunas rühkivad noorukid, kes langesid nagu kevadine rohi vikati ees. Nende vastas varemete varjus irvitasid aga Läti kütid oma maksim-kuulipildujate taga. Ja kõik need arvukad ohvrid ainult selleks, et mõlema erineva soomusüksuse sõnastuses leidub ühine sõna „soomus“: soomusrong, soomusauto, soomusrongi löögipataljon ja soomusdiviisi komandör alamkapten Karl Parts, mida üksteisest oli võimatu lahutada. Punkt. Muid põhjendusi pole tänini veel leitud ja viimane selgitab, miks jäeti jalavägi Paju väljadel ilma soomukite tuletoetuseta.

Soomusrong ei saanud tulla, sest sild oli purustatud. Aga soomusautod ei saanud tulla, sest soomusrong ja tema diviisiülem kolonel Parts ei saanud tulla jalaväelasi toetama. Pealegi polnud alampolkovnikul tagavaraks teisi aluspükse, nagu oli juhtunud Uderna lahingus. Siis pidi kolonel kabuhirmus rongi äärepealt maha põletama. Ainult tänu patareiülem Uku kainele meelele päästeti rong liivakottide abil tulesurmast. Olla „selja taga“ või tulejoonel, kus kuulid vinguvad, on vaks vahet. Sellest hoolimata oli Parts tubli sõjamees, nagu räägitakse. Nii tubli, et ka Kuperjanovil ajas see kopsu nõnda üle maksa, et ta otsustas minna ilma Partsi toetuseta sellesse ebavõrdsesse võitlusse. See oli paratamatu ja kaootiline minek vastu vääramatule hukule, tõmmates surmavasse keerisesse kaasa äsja jooksujalu kohale saabunud kolonel Hans Kalmu võitlejad. Lahingu traagilised tagajärjed ei võinud jääda tulemata.

Faktilise usutavuse seisukohalt väärib erilist tähelepanu 4. roodu ülema, Rõngu-Pikasilla-Tõrva-Hummuli lahingutest otsese osavõtja ja Kuperjanovi järglase kolonelleitnant (alampolkovnik) Jaan Undi üksikasjalik kirjeldus. Kiri on saadetud Jüri Remmelgasele 6. mail 1970, selles kirjeldatakse sündmusi Paju mõisa all jaanuari viimastel päevadel.

Paju lahingu varjatud lehekülgi
Unt Paju lahingust ise osa ei võtnud, kuna ta oli tol korral 4. roodu ülemaks, mis pidi jõudma Tõrva kaudu Valka. Jutt on 25. jaanuari õhtupoolikust, kui oldi juba Puka mõisas. Kuperjanov, kes oli vaimustatud edust Rõngu-Puka lahingus, tormas oma üksusega edasi Valga maanteed mööda.

27. jaanuaril juhtus Kuperjanovil esimene tõsine äpardus. Ta hülgas luure ja roodude tiibade kaitse. Jõudes Keeni jaama lähedal Kikka talu maadele, ilmusid ootamatult metsast punaste ahelikud partisanide külgedele ja selja taha. Väikese vahemaa tõttu võitlejad segunesid ja sattusid paanikasse. Ei teatud, kus on omad, kus vaenlased. Suurivaevu õnnestus luua kord ja punastest lahti rebida.

See ülemeelik hooletus läks aga pataljonile kalliks maksma. Langenud oli üks ohvitser, kolm allohvitseri ja 15 reameest, haavatuid veel mitmeid kümneid. Nii raskete kaotustega algas Paju lahingu eelmäng. Pealetung jätkus ja järgmisel päeval oli õnneks ainult kaks langenut. 30. jaanuaril vallutas 3. rood Paju mõisa, kaotades ühe ohvitseri ja kaks sõdurit. Kuid ka need kaotused kuulusid järgneva päeva draama ja tragöödia juurde, nagu on seda kirjeldanud kolonelleitnant Jaan Unt. Sealt edasi algas alles Paju mõisa lahingu verine tegelikkus.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 28/03/2024 08:27:23

Lisa kommentaar