Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Piirilinn Valka kui üks Läti visiitkaart

Väljast tagasihoidlik muuseumimaja on seest sisukas. Tagasihoidlik on ka pääse: üks ja kaks eurot. Foto: Mari-Anne Leht

Piirilinn Valka on nagu teisedki lõunanaabrite väikelinnad puhas ja rahulik. Tsaariajal tegutses just selles paigas Liivimaa kihelkonnakoolide õpetajate seminar, mida tema juhi Janis Cimze järgi teame kui Cimze seminari. Viimane lahkus taevastele radadele 1881. aastal, kuid maja on tänini alles, üle poolesaja aasta on selles Valka koduloomuuseum. Linna toidupoodidest leiab aga piisavalt Lätimaa tooteid, millest osa on meie omadest pisut odavamad.

Pärast väsitavat talve on hea veidigi kodust eemale minna, kasvõi päevaks lõunanaabrite juurde. Nii mõtlesid MTÜ Maana juhatuse liikmed Reet Käär ja Liina Mitt. Sihtkohaks Võrust ühte otsemat teed pidi nii 75 kilomeetri kaugusel asuv piirilinn Valka ja eesmärgiks sealse koduloomuuseumi külastamine, linnas jalutamine ja poodlemine.

Esimese pikema peatuse tegimegi Valka koduloomuuseumis, mis asutati majja 1970. aastal. See on ajalooga maja, sest ehitati juba tsaar Nikolai I viimastel valitsemisaastatel ning 1853. aastal alustas siin tööd Liivimaa kihelkonnakoolide õpetajate seminar, mis varem töötas Valmieras. Teame seda lihtsat kahekorruselist halli maja ka kui Cimze seminari, kus lätlaste kõrval õppisid eestlasedki. Kui seminari ülalpidaja Liivimaa rüütelkond kooli 1890. aastal sulges, oli õppeasutuse lõpetanud ligi 500 noort, neist veidi üle saja olid eestlased. Tuntumate eestlaste nimed ja pildid vaatavad muuseumi seintelt vastu: Aleksander Läte, Aleksander Kunileid, Carl Robert Jakobson ja Ado Grenzstein.

Õppetöö toimus saksa keeles, õpiti kolm aastat, lõpupoole isegi neli. Erilist tähelepanu pöörati õppurite muusikalisele harimisele.

Saksamaal õppinud seminari juht Janis Cimze oli mitmekülgne pedagoog: ta oli koorilaulu traditsiooni algataja, koorijuht, rahvalaulude koguja ja organist. Janis Cimzel ja tema seminari lõpetanud eestlastel oli oma roll selles, et 1869. aastal toimus meil esimene üldlaulupidu Tartus. Riias peeti esimene üldlaulupidu neli aastat hiljem. 1814. aastal Raunas sündinud Cimze lahkus siitilmast 1881. aastal.

Maja esimese korruse ruumides näeb muusikainstrumente, klassiruumi sisustust ja tuntumate seminaristide fotosid. Muuseumi raamatukogus olnud seminari ajal koolijuhi kabinet, teisel korrusel tema eluruumid. Muuseumi teise korruse ruumides on kaasaegse kunstinäituse kõrval ka infotahvlid, mille tekstid edastavad killukesi riigi loomisest ja piirkondlikust kultuurist, seda ka eesti keeles.

Eestlaste rollist ja piirist
Saame teada, et 1917. aasta alguses tõusis Lätis päevakorrale omariikluse idee ning sama aasta lõpus kohtusid Peterburis väljaspool Lätit elavate lätlaste organisatsioonide esindajad ning asutasid Läti Ajutise Rahvusnõukogu. Selle üheks ajalooliseks teeneks oli iseseisva Läti idee lülitamine Euroopa riikide diplomaatiasse ning teiseks sooviti Läti küsimus muuta rahvusvaheliseks.

Nii Eesti kui ka Läti kuulutasid iseseisvuse välja 1918. aastal, esimene veebruaris, teine novembris. Siin muuseumis peetakse meenutamist väärivaks eestlaste rolli lõunanaabrite maa-ala puhastamisel punastest. Kirjas on, et 1. veebruaril 1919. aastal vabastas Eesti sõjavägi Valka enamlastest.
Loeme, et Valkas on ajutiselt tegutsenud ka rahvusteater, seda 1906. aastal.

Enne muuseumist lahkumist palub selle töötaja meid vaatama filmi, milles kajastatakse arusaamatusi ja juhtumusi seoses Valga ja Valka piiriga.

Kui tsaariajal ja hiljem Nõukogude okupatsiooni ajal liikusid eestlased ja lätlased vabalt tänasest Valgast tänase Valka poolele ja vastupidi, siis mõlema riigi iseseisvumine lõpetas selle. Naabrid ei suutnud aga omavahel piirijoones kokku leppida.

Naabritevahelist piirivaidlust kutsuti 1920. aastal lahendama rahvusvaheline komisjon eesotsas britist koloneli Stephen Tallentsiga. Tema otsustas linna jagada mööda Konnaoja telge. Peale seda sündisid Valga ja Valka, millest esimesele jäi kesklinna osa, teine sai linnast väiksema osa.

12-13-minutilises filmis näeb-kuuleb mitmeid ebameeldivusi ja keelde, mis on seotud piiri ületamisega. Reisimine oli eriti ebamugav neile, kes sõitsid öise rongiga Riiast Eestisse, sest nad pidid öösel võõrastemajata Valkas ootama piiriületuse võimalust, kuna öösel ei saanud piiri ületada.

Eestlased ei lubanud üle piiri toitu viia, teisel pool jällegi ei tahetud Eesti raha vastu võtta.

Taasiseseisvumise järel oli kaks piiriületamise kohta kahe linna vahel ja veokite tarvis kapitaalne piiripunkt linnade servas. Kui mõlemad riigid liitusid 2007. aastal Schengeni viisaruumiga, sai liikumine taas vabaks.

Läti toodeteta me Valkast ei lahkunud
Minu lemmiktoidupood nii Apes, Alūksnes kui ka Valkas on top-keti pood. Kuulduste järgi olla see lätlaste oma kett. Neis on alati kerge leida kohalikke tooteid, nagu mitmesugused juustud, sõirapakid, kohukesed, jogurtid, kohupiimakorbid ja pekipirukaid ning viimasel ajal ka Cesvaine Cheddari juustu pakke. Ostmata ei saa jätta juba nõukogude ajast teada lätlaste vahvlitorti, mille sortiment on nüüdseks laienenud. Hea mitu aastat kasutan kodus vaid top-tikke.

Mõned hinnanäited. Kümnene pekipirukate pakk maksis 3.90 eurot, 380-grammise jogurtitopsi hind oli 1.05 eurot, on ka kallimaid. Karūmsi kohuke oli meie poodidest 10 senti odavam, suitsusinki sai lahtiselt, kilohind kuuest kümne euroni. Kange alkoholi, nagu Prantsusmaal villitud konjaki hind on naabrite poodides märgatavalt odavam.

Top-poe allahindlus kehtib kõigile ostjatele ühtselt. Mingit poekaarti ei ole. Käibemaks on 21% nagu mullugi ning ostutšeki andmist peetakse enesestmõistetavaks.

Kui jaks otsa sai, leidsime hubase kohviku nimega Walk. Tellisime igale prae, kolme peale kaks magustoitu ja pudeli vett. Kokku 40 eurot.

Garderoobi täiendasime samuti pisut. Uue kauba poest sõitis üks kingapaar Võrumaale. Uuskasutuspoest, mis on enda alla võtnud Läti NSV aegse kaubamaja kogu esimese korruse, leidis igaüks midagi. Hinnad meie samasuguste poodide kaubaga võrreldes tundusid odavamad.

Linna servas asuvale Mego keskusele olid ootused suuremad. Sealne toidupood ei erinenud suurt meie ketipoodidest, kui Läti lehmakommide valik välja arvata.

Tagasiteel tõmbasid Maana naised päevale joone alla.

„Valka on puhas ja ülestõusmispühade eel vastavalt kaunistatud. Riia tänava ääres asuvad kaks haljasala kutsusid vaatama. Ühel seisis suure kirju kuke kuju, teisel tibupoeg käruga, millest paistis muna, ning kultuurimajaesise platsi servas olid vineerist jänkud munakujude keskel,” kõneles Liina.

Ta lisas, et on teistestki Läti linnades, nagu Valmiera ja Ape, näinud, et omavalitsus kaunistab linna igasugu pühade eel. Meie linnade pilt muutub kirevamaks vaid enne jõule.

„Lätlased on igati vastutulelikud, sest nii muuseumis kui ka poodides oli tunne, et oleme oodatud. Kui muuseumis kutsuti lahkumise eel meid omaaegse piiritüliga seotud filmi vaatama, oli see ootamatu, kuid meeldiv üllatus,” rääkis Reet. Tema sõnul oli naabrite juures kevade tähistamine meile mõnusaks vahelduseks, mis andis nähtu-kuuldu kõrval ka energiat.

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 28/03/2024 08:56:02

Lisa kommentaar