Maximilian Maksolly maal "Paju lahing".

Soomusautod küll, aga kellele ja milleks?
Vahepeal mõni sõna soomusautodest. Esimesena valmis nendest Estonia, mis paraku osutus kolonnis kõige nõrgemaks masinaks ja konstruktsioonilt sedavõrd puudulikuks, et selle renoveerimisest ja kaasavedamisest loobuti. Nähtavasti masina vähese manööverdusvõime ja lahingulise küündimatuse tõttu otsustati see imeelukas rivist välja arvata ja pukseerida Estonia teatri õuele, nagu rahvusteatri kroonikas on mainitud. Teatrirahvas oli kohustatud pidama valvet selle kükloobi juures, saades niimoodi paratamatult osaliseks sõjasündmustes.

Ka rongide ja autode ühendus ei osutunud kuigi ratsionaalseks, sest rongid veeresid rööbastel, aga autosid vajas jalavägi kergerelvade tule toetuseks. Seda veidram oli nende raskete sõidukite allutamine soomusrongidele, sest kummagi divisjoni strateegilised suunad üldjuhul ei kattunud ega saanudki kattuda. Pealegi takistasid maastiku iseärasused ja liiklusolud loodetud koostööd. Või mis koostööst saigi rääkida, kui rongil puudus side kolonniga. Nii jäigi kolonni allutamine Karl Partsi diktaadile üksnes formaalselt toimivaks ning soomusautode iseseisev operatiivne tegevus oli täielikult halvatud.

Ainsaks arvestatavaks reserviks autosildade parandamisel olid kohalikud mõisa rentnikud või talupojad lähimatest taludest. Ometi olid soomusautod rongi juhtkonna meelevallas ja nende eraldamine jalaväest tekitas suurt nurinat jalaväelaste hulgas. Kuid kolonel Partsi vastuseis jäi murdmatuks ja igasugused protestid mõistliku lahenduseta. Selline kanapimedusega löödud punnseis süvendas üksnes soomusdiviisi ja jalaväe üksuste pingeid, mis Paju mõisa all kujunesid eriti traagiliseks.

See, mida partisanide komandör Julius Kuperjanov rääkis rünnaku eelõhtul, oli vihaga välja valatud kibestumine. Lahutamatu sellest on Kuperjanovi solvatud eneseuhkus: partisanidel tuleb minna lahingusse ilma soomusüksuste tuletoetuseta. Kui mõisale lähimad sillad olid purustatud, siis soomusrongid ei pääsenud väerinnale. Seda mõistis iga sõdur. Aga patareid ja soomusautod jäid samuti tulemata, kuigi need liiklemiseks relsse ja rööpaid ei vajanud. See oli asi, mis ajas impulsiivsel Kuperjanovil kopsu üle maksa. Sellepärast ei jäägi meil muud üle, kui küsida Lenini kombel: „Soomusautod küll, aga kellele ja milleks?”

Paju lahingu proloog jätkub
Aga Kuperjanovil ajas Partsi ilmne vastutegevus kopsu nii üle maksa, et hommikul varavalges saatis ta meelekibedusega oma näljased mehed ilma toiduta lahinguväljale. See oli äärmuslik protest, nagu ka olukord, kuhu kogenud partisan oma üksusega oli sattunud. Kui on läinud trumm, mingu ka pulgad. Et tagajärg kujuneb ettearvatult traagiliseks, selles ei olnud kahtlust. Pealegi olid mõisa kaitsjad saanud pimeduse varjus olulist täiendust, mida Kuperjanov kahjuks ei teadnud. Puudus adekvaatne luure ja puudus side.

Et pataljoni ülem Kuperjanov oli juba õhtul ülimalt häiritud, märkas ka abikaasa Alice. Eht naiseliku leebusega püüdis Alice Juliuse mõtetele mingit naljakamat kõrvaltooni leida, lausudes nagu muu seas: „Juulukene, aga miks meie peame hommikuni kannatama ega lähe juba täna Valka? Muidu võime veel hiljaks jääda ...” Kuid läks nii, nagu Kuperjanov oli aimanud. Soomusautod lahingusse ei ilmunud ja Paju mõis võeti ilma nendeta, kuid Kuperjanov enam kunagi ise Valka ei jõudnud. Valka ei jõudnud palju teisigi partisane, sest kaotused Paju mõisa all osutusid ehmatavalt traagiliseks.

Traagilise lahingu kurb epiloog
„Tegelikud kaotused olid suuremad, kui need on toodud teoses „Eesti Vabadussõda”. Partisanid kaotasid kolm ohvitseri surnutena ja neli haavatuina, nende hulgas ka surmavalt haavatud pataljoniülema. Langenud oli 11 sõdurit ja 70–80 haavatut. Soomlaste kaotused olid 7 ohvitseri langenutena ja sõdureid oli 70 ümber.” („Laiarööpmeline soomusrong nr. 2 Vabadussõjas”, J. Remmelga kommentaar, Lund, 1972).

Juhi isiklik hulljulgus, auahnus või aferism ei õigusta oma väeosa viimist mõtlematult hävitavasse lahingusse. Pealegi oli eesmärk saavutatav väiksema riskiga – olukorra kaine hindamise, objektiivsete luureandmete, väeüksuste koostöö ja maastiku iseärasuste arvestamisega.

Kuigi see tarkus on viimse vindini triviaalne, ent nagu näha, väljaõppeta partisanidele eluküsimus. Kuperjanov oli julge mees, kuid ta oli sügavalt nakatunud maailmasõja hukutavast taktikast Vene rindel, mille kohaselt tormati vastasele otse peale, küsimata ohvritest. Teistsugust taktikat Kuperjanov ei tundnudki ja sama tarkusega tahtis ta ka Vabadussõjas pjedestaalile tõusta. Ning ennäe! – tõusiski, sest primitiivses keskkonnas oli vähimgi lahendus parem kui päris paljas vesi.

Sellega on seletatav ka venepäraselt kesine võit ehk eestipäraselt täielik läbikukkumine Vabadussõja ohvriterohkeimas Paju lahingus. Vene armees, kust Kuperjanov oma sõjamehe kogemuse omandas, inimkaotusi kopika pealt kokku ei loetud. Peamine oli lahingu lõpptulemus, kuna inimmaterjali oli külluses. Eesti väerinnal tuli aga paratamatult arvestada esmajoones piiratud isikkoosseisuga, millest otseselt sõltus väeosa löögijõud.

„Peale selle oli Kuperjanovi suur viga tema auahnus. Mul on piinlik teda kritiseerida, sest olime ju kaua koos sõjateed tallanud. Aga need on tõsiasjad.” (J. Remmelgas)

Teada on, et Kuperjanov kaotas viie päevaga, 25.01–31.01, langenutena viis ohvitseri ja 36 sõdurit. Olgu võrdluseks pataljoni kaotused J. R-i juhtimisel 11 kuu jooksul 1. veebruarist kuni 31. detsembrini 1919, kui langes kaks ohvitseri ja 95 reameest. Need arvud kõnelevad kainelt kavandatud rünnakuplaanist ja sõjamehi säästvast taktikast.

Kronoloogilisi vaatlusi: jaanuar 1919
17.01. Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse otsusega tunnistatakse Ruhnu saar Eesti Vabariigi osaks.
18.01. Pariisis algab rahukonverents. Kuid Eesti-Vene sõja lõpp on alles silmapiiri taga.
Sellepärast on asjakohane meenutada Tartu ülikooli vilistlase Vikenti Veressajevi (1867–1945) märkmeid sõjatandrilt ja tagalast. Ta käsitleb neis ausalt eetilisi ja professionaalseid probleeme, mis pidevalt kerkivad noore kirurgi ette rindelt saabuvaid haavatuid opereerides. Tähelepanelikult tuleks lugeda Veressajevi kolleegi, kogenud Saksa rindekirurgi dr Langenbecki kategoorilist nõuet meedikutele, mis sama hästi kehtib ka ohvitseride kohta.

„„Ma nõuan,” kirjutas juba 1874. aastal saksa kirurg, „et iga arst, kes kutsutakse lahinguväljale, valdaks opereerimistehnikat niisama täiuslikult, kui võitlevad sõdurid relva valdavad ...” – „ Tõepoolest, kellele võiks pähe tulla saata lahingusse sõdureid, kes pole kunagi püssi käes hoidnud, vaid ainult näinud, kuidas teised tulistavad? Ometi ei lähe arstid üksnes lahinguväljale, vaid ka ellu saamatute nekrutitena, kes ei tea, kuidas relva kätte võtta.” (Veressajev, „Arsti märkmed”, 1974).

Kellele võis selline meeletus pähe tulla? Tõenäoliselt mõnele veneaegsele Eesti polkovnikule, mida äsja märkisime.

Sõduriõnn ja sõduri saatus
Teed vähemalt paar pauku ja siis võid minna taevariiki. Vabadussõjas olid need võimalused igapäevased, sest diletantism irvitas iga nurga taga ja igal sammul nii juhtivas koosseisus kui ka tagalas. Mitte asjata pole Johan Pitka võrrelnud Vabadussõda kaootilise partisanide sõjaga, võrdluses distsiplineeritud ja väljaõpetatud regulaarüksustega. Mis väljaõppest sai juttugi olla, kui 1919. aasta kevadel saadeti noorukid kõige erinevamas varustuses kohe Lõuna-Eesti rindele. Rindele saabunud noorsõdurid nägid kuulsat Lewise kuulipildujat alles esimest korda, kui nägid, ja mõni ei julgenud seda kättegi võtta. Nüüd on sobiv aeg sellest rääkida, sest peale relva oli tol iseäralikul juhtumil meile tuntud sõduriga (I. Raamot) kaasas hea ports sõduriõnne.

„Oli ennelõunane aeg ning ma viibisin oma klassivenna Edmund Schifferiga kahekesi meie kupees. Schiffer veetis aega rühma Lewis-kuulipilduja puhastamisega. Mina tema vastas lugesin teise korruse naril ajalehte. Korraga käis pauk ja ajaleht minu käes rebenes. Läbi püssirohu vingu nägin Schifferit surnukahvatult minu suunas vahtivat.“ (I. R.)

Selgus, et üks padrun oli jäänud rauda pärast kasseti eemaldamist, nagu ta peabki jääma. Ainult sõduri asi on see kohe riivi tagasi tõmmates rauast eemaldada, enne kui hakata relva näppima. Igatahes oli Ilmaril õnne, kui kuul jooksis lehte hoidva õlavarre ja rindkere vahelt riivamatult läbi, tabades kolmandal naril lebavat Edmundi äsja kodust saadetud pesupampu. Nii võivad rindele juhtuda noored arstid, kes ei tea, kuidas skalpelli käes hoida, ja sõdurid, kes ei tea, et relval võib kuul rauas olla. Kuidas skalpell, nagu relvgi, õige mehe või diletandi käes võivad saada elu ja surma küsimuseks, ei ole jäänud Raamotil kahe silma vahele. Relvast juba rääkisime. Aga nüüd skalpellist ja veidi sümboolsemalt, mis maksis üliõpilasest vabatahtlikule Jaan Naarisele elu.

„Minu kõrval haavata saanud lewisistiks osutus üliõpilane-vabatahtlik Jaan Naaris. Kuul oli selles kurva kuulsusega Anna mõisa lahingus jooksnud lewisistile suhu ja väljunud kaelast. Ta toimetati Tallinna haiglasse. Saatsin sellest juhtumist sõna oma vanematele ja need käisid Naarist mitmel korral haiglas vaatamas. Ta oli juba paranemas ja arstid lootsid kõige paremat. Siis aga, päeva 10 hiljem, oli tal kaelas, ühest sinna sattunud hambakillust haav tekkinud ja ta jooksis verest tühjaks, ilma et teda oleks saadud aidata. Hiljem selgus, et Jaan Naaris oli esimeseks üliõpilaseks-vabatahtlikuks, kes Vabadussõjas langes.“(I. R.)

Nagu relvast, võib saada abi ka skalpellist, kui ta on õppinud mehe kätes. Ja viib ka elu, kui käsitus on osutunud diletantlikuks. Ainsaks kaitseingliks sõdurile jääb siis üksnes sõjaõnn, kui ta juhtub sel saatuslikul hetkel nahkhiirena tiirlema tema kohal.

Subordinatsioon – kaitseväe lahendamatu vastuolu
Sõjaväljal puudus peale sanitaride igasugune meditsiinilise abi võimalus ja operatsioonilauale jõudsid haavatud sageli ööpäevase hilinemisega, nagu leitnant Kuperjanovi partisanid ja leitnant ise nende hulgas.

Lisaks üldisele anarhiale ei saadud Pajus kokkuleppele, kas nälgivaid võitlejaid tuleks või peaks enne lahingut toitma või kas neid peaks üldse toitma. Nagunii langevad tunni-paari jooksul või surevad haavadesse. Absurdne ja küüniline lähenemine, aga siiski Eesti kaitseväe reaalsus. Kuid kes sellise sigaduse kehtima pani? Kindlasti mitte enamlased, vaid ikkagi nende hallide kogude otsesed ülemused – lipnik või leitnant. Ning just selline alatu variser võis samal ajal saada ja olla eestlaste rahvuskangelane. Kus on teie loogika, härrased?

Kas peaksime selles mädasoos veel kaua edasi müttama või tõmbama kuhugi kriipsu – stopp! „Sõdur või kursant peavad olema toidetud, enne kui neilt midagi nõuda!“– oli imperaatorliku sõjakooli kõigutamatu põhimõte Paul I ajast alates, kui asutati Peterburi Esimene Imperaatorlik Kahurväe Kool. Solidaarsel kokkuleppel pidas juhtkond auasjaks järgida asutaja põhimõtteid ka pärast poliitilisi varinguid, mis said osaks imperaatorlikule metropolile.

Kui siinkirjutaja teenis Nõukogude armees endises Tsaari-Vene sõjakoolis, hämmastas ohvitseride rõhutatud lugupidamine ja vanade tavade järjepidevus kursantide ja sõdurite keskel. Patarei ülema kapten Kuzmini sõna maksis, nagu Nikolai kuldrubla, ja vanem Sergei Vassiljevitš Tatohhin pidas sellest kõrvalekaldumatult igapäevases teenistuses kinni. Igasugune vastuolu käsuliinides oli kujuteldamatu, nagu Eesti kaitsevägedes.

Paju pealahingu eel alanud segadus käsuliinides jäigi isegi lahingueelsel õhtul lahendamata, kuigi nii elementaarne asi pidi olema paigas juba väeüksuse formeerimisest alates. Järgmisel hommikul tormati rünnakule sama kaootilises segaduses, nagu eelneval õhtul nõupidamine oli lõppenud. Ka võitlejatele jäi arusaamatuks, kes on käsuliini kandjad ja kes mille eest vastutavad. Naeruväärne on küsida, kas leitnant peab alluma kolonelile või vastupidi (kolonel = polkovnik, E. K.) – kolonel leitnandile? Aga küsima peab, kui puudub selgus. Paju lahingu puhul jäigi selline poleemika lahenduseta.

Lahinguline edu on võimatu, kui komistatakse pidevalt nii vastuolulises ja närvilises situatsioonis, nagu Paju mõisa lahingu eel kahe rivaalitseva ohvitseri - Kalmu ja Kuperjanovi – vastasseisule. Mitte distsipliini ja sõjaväe määrustiku, vaid rusikaõiguse põhjal jäeti võitlejad Kuperjanovi korraldusel hommikul ilma toiduta, kuigi soe toit oli äsja tagalast väljajagamiseks positsioonile saabunud. Aga sõjavägi, mis ei tegutse distsipliini, vaid rusikaõiguse põhjal, ei olegi sõjavägi, vaid bandiitide bande. Ka hilisem aeg on seda seisukohta toetanud.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 04/04/2024 08:37:27