Küsitlus

Kas oled alustanud grillimishooaega?

„Jahimeestele saab loota, isegi siis, kui riigi seadused on vildakad.”

Foto: Eesti Metsloomaühing

Riigiinfo telefoni töötaja jättis väidetavalt juhendi järgi käitudes hätta metsloomakaitsjad, kes püüdsid korraldada Põlvamaal õuele ilmunud kärntõves kähriku halastussurma. Lõpuks saadi abi kohalikelt jahimeestelt.

„Kas halastussurm on mõeldud vaid valitud liikidele?” küsis selle kuu algul sotsiaalmeedias ahastavalt Eesti Metsloomaühing (EML).

EMLi teatel laekus neile abipalve Põlvamaalt: inimese hoovi oli tulnud kährik, loom on külili, tagumisel kintsul on karvad ära, kobruline. Inimesel on koerad ja ta palus abi olukorra lahendamisel.

„Pilte vaadates on selge, et kährik on kärntõves. Meie vabatahtlik läks kohale, loom ei tõuse jalgadele, tagakeha on halvatud. Teda ei saa metsa tagasi surema saata. Lisaks – nakkuse levimise oht on igal pool, ka metsas, kus kärntõve edasikandumine tekitab piinasid metsloomadele,” märkis EML.

„Meie abipalve peale, et saadetaks välja jahimees, kes abivajava looma piinad lõpetaks, saime riigiinfo telefonilt 1247 vastuse, et kährik on võõrliik ja nendega keegi ei tegele. Öeldi, et nemad täidavad keskkonnaameti poolt etteantud juhiseid. Keskkonnaameti kontaktisiku telefon ei vasta, saame teada, et ta on puhkusel, ning palutakse saata oma mure e-kirjaga. Jahimehed vastavad, et helistage mujale ... Kuhu siis? Nemad ei pea võõrliigi peale välja tulema. Ring on sulgunud. Loom, kes vajab abi, piinleb,” oli loomakaitseühing kuri.

„Meie küsime: kes hukkab Eestis abivajava metslooma ja miks ei ole see korraldatud?” jätkas EML. „Looma abitusse seisundisse jätmine on loomakaitseseaduse järgi looma suhtes lubamatu tegu. Kõik me peame inimestena hoiduma looma suhtes lubamatutest tegudest. Abitus olukorras oleva looma avastamisel eeldame meie, et igaüks reageerib ja sekkub vastavalt oma oskustele ja teadmistele.”

Umbes kolm tundi hiljem sai EML teatada, et olukord siiski õnneks lahenes.

„Suur tänu Põlva jahiseltsi esimehele Tiit Rammulile, kes ise meiega ühendust võttis ning jahimehe leidis, kes kähriku piinad lõpetas,” kiitsid loomakaitsjad. „Jahimeestele saab loota, isegi siis, kui riigi seadused on vildakad.”

EMLi üks asutajaid Virge Võsujalg lisas Maalehele, et peamine probleem on see, et täpseid juhiseid ning näiteks jahimeeste otsimist ja tasustamist ei ole keskkonnaamet süsteemselt paika pannud.

„Selle vahejuhtumi puhul tekkis probleem sellest, et riigiinfo telefoni 1247 teate vastu võtnud operaator ei pidanud juhtumit abitu looma sündmuseks ning lahendas olukorda linna sattunud väikeuluki juhtumi juhendite järgi. Sel põhjusel ei jõudnud info ka keskkonnaametisse. Aitäh Põlva jahiseltsile, kes olukorra oma kodumaakonnas lahendas – just see ongi parim võimalik lahenduskäik,” ütles LõunaLehele keskkonnaameti loomaabi peaspetsialist Karmel Ritson.

Millised aga üldse on juhised ja tegutsemisskeemid – nii maal kui linnas, nii vigaste metskitsede kui kährikute puhul?

„Üldreegel metsloomadega toimetamisel on see, et nii palju kui võimalik peaks metsloomade saatuse üle otsustama nende loomulik looduskeskkond. Erandid on juhud, kui tegu on haruldase või ohustatud liigiga, kus iga isend on olulise väärtusega; või kui inimene puutub kokku raskelt vigastatud või liikumisvõimetu loomaga. Siis on põhjust keskkonnaametil või meie partneritel reageerida. Vastavalt looma olukorrale võib see tähendada tema viimist tagasi loodusesse, hoiukodusse või raviasutusse või ka looma edasiste kannatuste lõpetamist. Kährikkoeraga seotud juhtumite puhul mõjutab lahendust see, et kährik kuulub looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja ning liigi elusate isendite loodusesse laskmine on keelatud,” selgitas loomaabi peaspetsialist.

Ritson märkis, et kärntõbi on haigus, mida meie praktikas kohtab kõige sagedamini just rebaste ja kährikute seas, kuid suurt ohtu see meie metsloomadele ei kujuta. Kärntõve põhjustavad süüdiklestad tekitavad sügelust ning toovad kaasa ka karvade väljalangemise. Haiguse kulg sõltub suuresti metslooma organismi vastupanuvõimest ning loom võib haigusest ka ise taastuda. Seetõttu looduses kärntõvesse nakatunud loom alati abi ei vaja. Nõrgemad isendid saavad saagiks kiskjatele, tugevamad elavad ja toimetavad vaatamata haigusele või paranevad.

„Seega pelgalt kärntõve nähtudega metsloomale amet ega jahimehed tõesti järele sõitma ei pea,” ütles keskkonnaameti esindaja. „Kui aga looma organism on haiguse tulemusel häiritud sellisel määral, et ta on oma elujõulisuse kaotanud ega suuda enam enda eest hoolt kanda ning nõrkeb kellegi aias või hoovis, siis keskkonnaamet reageerib. Reeglina teemegi sellistel puhkudel koostööd kohaliku jahiseltsiga.”

Kärntõvest rääkides on Ritsoni sõnul oluline silmas pidada, et haigus võib ühelt loomalt kanduda teisele ja selleks ei pea alati olema loomadel otsene kokkupuude. Ei ole välistatud, et kärntõves metsloom nakatab haigusega ka inimesi lemmikloomi (peamiselt koeri) ning kahtluse korral on amet soovitanud lemmiku omanikul pöörduda veterinaarkliiniku poole, kus selgitatakse välja, kas sügelus on tingitud kärntõvest või millestki muust. Kärntõbi on ravitav haigus, kuid seda just lemmikloomade puhul. Haigused on looduse loomuliku toimimise osa ning metsloomade seas kärntõve ravimisega ei tegeleta.

„Oleme juhtumi valguses juba võtnud ühendust häirekeskuse riigiinfo telefoni 1247 ekspertidega ning täpsustame juhendeid, et selline olukord ei korduks,” ütles Karmel Ritson Põlvamaa kährikusegaduse loo lõpetuseks.

 

 

Autor: JANAR KOTKAS
Viimati muudetud: 18/04/2024 09:19:06

Lisa kommentaar