Roosid Eesti riigile: fragmente vabariigi sünni aegadest, 26.

Oskar Luiga

Ametiühisuslased ja kommunistid
Kuidas see metamorfoos toimus, et ametiühisuslastest said kommunistid, seda ükski kodanlane pole siiamaani seletanud ega avaldanud ja ei saagi kunagi enam avaldama, sest ka neil endil on suu juba mulda täis. Estonias vangistati tookord neid üle saja – täpsemalt 102. Ametliku seletuse järgi saadeti kõik 102 vangistatud „kommunisti“ Venemaale. Mis nendega seal tegelikult tehti, sellest on tihanud Ilmar Raamot ainsa juhusliku pealtnägija ja julge tunnistajana avaldada küllaltki objektiivse pildi.

Et Raamot oli ainus, kes selle kuriteo oma mälu järgi on taastanud, selgus hilisemate küsitluste käigus ka uurijatele. Kuid sama selgeks sai Raamoti kui ainsa tunnistaja osa selle mõrvaloo salgajana, mis teisiti polnudki mõeldav. Just sel põhjusel puuduvad arvestatavad andmed Irboska veretööst nii kodanlikus valges kui ka kommunistlikus kirjanduses. Märgitud allika kohaselt on kodanlastel sünnipärane arusaamine „ametiühinglasi” ja „kommuniste” sünonüümidena tõlgendada, mida lugeja võib nüüd ja edaspidigi silmas pidada.

Raamoti väeüksus, rood (100‒250 sõdurit), oli ööl vastu 3. septembrit Irboskas paikneval soomusrongil valvekorrateenistuses. Hommikul vara enne päikesetõusu vestluses rongi valvemeeskonnaga selgus, et öösel oli toodud Tallinnast Irboskasse vagunitäis (102 arreteeritut, mis on ühe roodu jagu rahvast, tööliste saadikuid üle Eesti – E. K.) kommuniste, nagu siseministri Aleksander Hellati arvates nad võisid olla, ja need asuvat jaamas kuskil tagavararööpmeil seisvas vagunis. Kui hommikul valgeneb, saadetavat nad üle piiri Venemaale.

Irboska tragöödia saab tõeks
„Hakkas valgenema ja rongi ümber näis tekkivat mingi elevus. Astunud rongilt maha, kuulsin valvemeeskonnalt, et 26 neist kuuluvad sõjakohtu otsusel mahalaskmisele.“ (I.R.) Teised tulevat Venemaale ajada – just nimelt ajada, nagu taludes aeti hommikuti päikesetõusul loomi karjamaale. Teist võrdlust on vist võimatu leida, nagu ka kodanlikul tunnimehel, kes on seda kurba hommikut oma päevikus kirjeldanud. Inimlikumalt öeldes, inimesi saadetakse – olgu või nende viimsel teekonnal ja olgu nad siis kas või kodanlaste endi hauakaevajad. Aga ka neid ei aeta loomakarja kombel mitte ja siitmaalt on kodanlased oma tee Eesti riigist alatiseks ja lõplikult lahku löönud. Sellepärast kannavadki nad endas mürgiidusid, mida erinevad allikad ühtemoodi on tunnistanud – valge terror valges udus.

Ka „punane” ei olnud meelakkumiseks loodud. Erinevust ehk niipalju, et kui „valge” oli Eestis riiklikult sanktsioneeritud, siis „punane” heitles ise oma eluõiguse eest. Kui siis metsa ka raiuti, läks ikka nii, nagu jumal juhatas. Valge timukas võis vabalt, nuhtlusseadust tundmata, tõsta püssiraua ja võtta kirbule oma suva kohaselt paarikümne sammu pealt veerandsaja ohvri, veerandsaja relvastamata ja kaitsetu, veerandsaja süütu inimese hulgast keda tahes. Võtta kirbule ja vajutada päästikule, nagu mäletab Raamot. Tegelikult toimus hukkamine kolmes grupis. Ühishaua äärde ei toodud ohvreid mitte vagunist, vaid sealtsamast okastraadiga piiratud aedikust, mida valvasid relvastatud noorukid – tulevased jahiloomad uues heitluses.

Alustati nendest, keda tuli läbi rinde Venemaale saata. „Selles salgas oli vanu ja noorukeid, mehi ja naisi. Neile määrati ühe allohvitseri juhtimisel saatjateks mõned mehed” (I. R.), tsivilistid või sõjaväelased, ei ole teada. Mahalastavad olid antud korrapidajaohvitseri hoolde. „Viimane hõikas siis rongi kõrval seistes, et tal läheb vaja tosina jagu vabatahtlikke kommunistide mahalaskmiseks.” Tarviline arv mehi ilmus ilma pikemata, püssid käes, rivisse. „Märkasin, et umbes pooled olid neist minu roodu mehed, kuna minu poisid juhtusid parajasti riides olema. Siis toodi arreteeritud ja need juhiti piki meie rongi selle löögiosa suunas. Nende hulgas oli ka kaks hästi riietatud naist. Üks neist rohekaspruunikas kostüümis, pidi olema näitleja Marta Umberg, teine Pauline Gutmann.

Mahalastavad olid nähtavasti arvamisel, et nad üle piiri saadetakse. (Tähendab, neile polnud kohtuotsust tutvustatud ega hakatudki selle üle pead murdma – E. K.). Kui löögiosa sõdurid olid nende arvel paha nalja tehes neile leiba pakkunud märkusega, et mine tea, kunas teie seda jälle saate, oli kommunistide tuju tõusnud päris heaks.

Soomusrongi löögiosa sõitis siis arreteerituid peale võttes kuni kaevikuteni ja seal, seljaga vastu traattõkkeid (näoga oma mõrvarite poole – E. K.), olid nad kolmes grupis hukatud. Hukatud maeti samasse ühishauda, naised omaette.” (I. R.)

No näete, kallid kodanlased ei olegi päris matsid, kuigi muidu on tavalised mõrvarid. Isegi daamide jaoks jätkus neil mingil määral delikaatsust. Avalikust hukkamisest hoolimata said mõrvatud tänu rahvuskaaslaste delikaatsusele endi igavesele unele peaaegu privaatse kaeviku ... Teadmata on, mitu kallist padrunit pidi sünnivaludes visklev Eesti Vabariik oma töölisesindajate mõrvamiseks ära raiskama. Nagu seegi, kas sõjakohtu otsusele kirjutati alla enne või pärast hukkamist. Kuna neid pabereid pole leitud ega avalikustatud, võib arvata, et tegemist oli tavalise riikliku või mitteriikliku sõjakuriteoga, kus pabereid ei vormistatudki.

Aga niipalju on ometi meil teada, et Ilmar Raamot oli oma rooduga 2.-3. septembri ööl soomusrongil Irboska rindel valvekorrateenistuses. Tema andis oma alluvatest pooled mehed hukkamiskomandosse ja pea tema silme all pandi hukkamine toime. Muidu ta poleks teadnud, kuidas hukatuid maeti: meeste laibad näitlejannade laipadest eraldi.

Raamot teadis sedagi, kuidas üks vangistatu üritas põgeneda, sooritades lausa uskumatult pika hüppe üle kolmekordse traattõkke. Aga timukatel oli juba kuul rauas ja sõrm päästikul. Veel elavatele oli see hetk imepisikeseks võimaluseks põgeneda, kuna järgmise padruni rauda lükkamiseks ja püssi palgesse võtmiseks kulub kolm-neli sekundit aega. Kuid tegelikult oli see lahing kaotatud juba Estonias, sest kõik trumbid, seaduslikud või ebaseaduslikud, relvad ja tehnika olid valge valitsuse käes. Ka emotsionaalne üleolek ja meelelahutus hukatavate arvel.

Silmarõõmuks paar näitlejannat suviselt avatud hõlmadega, juuksed tuules lehvimas. See siis oligi see „hea asi”, millega staabiülem Poopuu, kelle foto on arhiivis, soovis sõjavägede staabist soomusronglasi rõõmustada, nagu peagi loete.

Ning seda võimalust ei jäetud kasutamata. Kohe aeti hukatavad traattõkete ette ja komando avas tule. Mõnele lipnikule või kaptenile tõi see mõrvarlik kogupauk tööliskonna parimate esindajate pihta Vabaduse Risti ja kiire ametikõrgenduse. Kuid põhiline – nii nagu Estonia, nii on määritud töölisdelegaatide verega ka Vabaduse Rist.

Aga need korisevad laibad ja nirisevad vereojad seal traattõkete ees ... Kurat võtaks küll, oli seda veretööd ja neid kommuniste soomusronglastel vaja enda kaela võtta? Aga teisiti oli ju isegi väga. Sest nurinat Venemaale saadetud vangide pärast oli üleliia palju. Kõik oleks tulnud sealsamas Irboska luidetel maha tappa, oli nende rongimeeste ühine otsus, kes juhtumisi osutusid tol jubedal hommikul mõrvamist kommenteerima. Ainult mille eest – ei osanud keegi põhjendada. Nii totaalseks oli kasvanud tapahimu. Aga peagi olid õppursõdurid need verest nõretavad laibad juba liiva alla või turbaaukudesse ajanud. Need tublid eesti poisid – uue ja sündiva Eesti kutselised mõrvarid või mõrva kaasosalised! Ja ühishaud? Kuidagi sai see õhtuhämaruses sinna songitud. Lisaks üks veidi väiksem naistele.

„Jumal, sa näed, aga ei mürista!” – „Mida sa mõtled?” – „Seda, et ka 1906. aastal oli samuti 3. september, kui esimest korda avati Estonia Väike-Tartu maanteel Mait Metsanurga etendusega „Päikese tõusul”.” Siis oli meie pealinnaks veel Peterburi ja valitses Nikolai II. Aga näitlejate, pealegi naiste mõrvamine ei mahtunud küll kellegi kujutlusse ega repertuaari. Uues teatrimajas on juba kõik teisiti.

Lähed avalikule olengule, aga sind nabivad kinni uue tõusva Eesti lipnikud ja lavastavad sinu enda elu hinnaga täiemahulise massimõrva „Päikese tõusul”. Sel korral arenesid viimase vaatuse sündmused Irboska ühishaua ääres. Ja jällegi see saatuslik 3. september. Olid sa näitleja ... suur või väike, olid sul sõbrad või tuttavad, perekond, naine ja lapsed, aga su näitemäng sai siis läbi ja liiv katab peagi su silmad. Nii harmooniliselt võivad põimuda teatri ja saatuse teed uues võitlevas „vabariigis”. Isegi jumal võib olla suur ja kannatlik, aga ta ei mürista, sest müristavad soomusrongid ja timukad peavad sinu enda kodus tapatalguid.

Aga tõde ise võib olla veel kohutavam, kui meie tajumispiirid lubavad. Ta võib käia üle kujutluse ja mõistuse mitte ainult lugejale, vaid ka kroonikutele, kes asusid Eesti „Sajandi kroonika” toimetuses, et oleks nagu Vene „Letopis” ja kestaks üle aegade. Aga ei, sest juba esimene kokkupõrge eesti mõrvaritega on halvanud toimetuse südametunnistuse ja Irboska kohta ei leia me kroonikast kriipsugi. Imestame ainult, kui teame, kuidas võis juhtuda, et nii erakordne klassivõitluse episood on Eesti ajaraamatust välja rehitsetud või kraabitud. Jah, häbiväärne – see on vist ainus sõna, mis peaks kõike kirjeldamatut ära seletama. Isegi kommunistlikud allikad on selles asjas tagasihoidlikud olnud mitte niivõrd tagasihoidlikkusest, vaid teadmatusest ja faktide puudusest. Nii kavalalt oli õnnestunud mõrvakomandol oma veretöö jälgi peita ja tunnistajate keeli vaikimisvandega kammitseda. „Aga tõde ei põle tuleski“ (Evy Laamann-Kalbus). Raamoti „Mälestused” on üks väheseid allikaid, kuhu Irboska veretöö kui ajalooline mõrv kodusõja ajast 1919 on Eesti klikivalitsusele sobiva ehtena sisse raiutud selle kordumatus õuduses Eesti töölisliikumise mälestuseks.

Kapten Luiga „kohus“
Vastandades olukordi sõjavälja kohtutes, leiame Raamoti mälestustes ka väga inimlikke ja läbinisti humanistlikke ohvitsere ning kaasvõitlejaid. Raamot esitab neid ‒ esmajoones kapten Oskar Luiga, August Nieländer ja William Tomingas ‒ vastandina Eesti kaitseliidu ja sõjavägede staabi timukatele. Et vältida subjektivismi ja jääda võimalikult täpselt autori kui esimese astme tunnistaja sõnade juurde, hoidume sel korral tema teksti refereerimisest nii palju kui võimalik. Kõnealusel juhul kapten Luiga teksti puhul, mida edastab Raamot.

„Nagu eespool mainitud, viibisin meie soomusrongi dessandi koosseisus Elva raudteejaamas,“ seletab Raamot. „Ühel ööl olid Elva värsked kaitseliitlased agarad olnud kommunismikahtlase elemendi arreteerimisega. Nad koondasid arreteeritud ühte jaamalähedasse majja – kokku umbes 30‒40 inimest, nii mehi kui ka naisi. Hommikul ilmus kolmanda soomusrongi ülem kapten Oskar Luiga Elva jaama ja küsis minult, kus arreteeritud asuvad. Läksin kapten Luigale nende asukohta näitama. [---] Nii sattusin ühe huvitavama kohtupidamise tunnistajaks, mida elus olen näinud. Luiga käsutas kõik kinnipeetavad toa ühte otsa ja algas siis umbes järgmiselt: „Näe Jüri, sinu on nad kätte saanud – mine teise nurka ...” – „No Maali, mida sina siit otsid? Sina nüüd mõni enamlane. Laiutad niisama lõugu seal, kus vaja ei ole. Mine koju.” Ning Maali katsus, et minema sai. Luiga näitas siis näpuga kellelegi ja küsis: „Sind ma ei tunne, kust sa oled?” Vastus oli ehk umbes nii, et „... ma olen selle või selle peremehe maa peal pops see ja see“. Luiga kommenteeris siis, et see peremees on korralik inimene ja küllap ta popsnikud on ausad. Nii, et võid koju minna, ja lisas siis, et „ära tee tulevikus enam lollusi, kui peaksid neid teinud olema”. Umbes tunniajalise „kohtupidamise” järel oli toa „teise otsa” kogunenud 6-7 inimest, kes jäid vahi alla.” (I. R.)

Teadmata on nende inimeste hilisem saatus, aga kui kohus üldse õiguse ja kohtuniku südametunnistuse järgi saab toimuda, siis see oli kindlasti üks sellistest, mille kapten Luiga tol korral pidas. Sellega kinnitab Raamot, et Eesti Vabadussõjas oli võimalik ka kohus, kus õigus ja õiglus olid kaksikvennad juhatamas kohtualuste maist eluteed ausa ja õiglasema riigikorra, aga sugugi mitte ühishaua suunas. Oluline osa „protsessist” sõltus esmajoones sellest, kas kohut esindasid ausameelsed eesti mehed või deformeerunud ajuga „lihunikud”. Kahtlemata kuulus Eestis selliste vaadetega kohtunike hulka alampolkovnik Oskar Luiga (28.11.1894 Pangodi – 1941 Tallinna-Kosel, VRII/2, VRII/3 ja VRI/2).

Raamoti teednäitaval teosel on keeruline minevik, mida reedavad firmamärgid ees- ja tiitellehel. Mälestused on kirjastatud Vaba Eesti sildi all Stockholmis, kuid eeslehel märgitakse ka koostööd Oy Lounaisrannikoga (Turku, 1975), kus teos on nähtavasti trükitud. Päevikulise ülesehituse ja dokumentaalse täpsusega mälestused on objektiivne ajalooline dokument Eesti riigile ja väärikas Vabadussõja monument tema arvukatele kangelastele.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 25/04/2024 09:03:30