Jan Tammik ja tema Võimas. Foto: Kevin Loigu

Vana-Võromaa kultuurikojas avatud näitus „Meestelt naistele” kujutab endast kokkuvõtet varem pealinnas Haus galeriis ja ArtDepoos eksponeeritud kaksikväljapanekust. Täiesti uueks aktsendiks näituse Võru versioonis on ka omakandimees Jan Tammik oma kahe teosega.

Jan Tammiku tee kunsti juurde algas tema isa, maalikunstnik Rein Tammiku juhatusel, kes tutvus oma abikaasaga Tartu kunstikoolis. Nii oligi kuidagi iseenesest mõistetav, et ka poeg lähetatakse Tartu kunstikooli, kuigi ka sünnilinnas Rakvere 3. keskkoolis oli ta käinud kunstikallakuga klassis. „Seal käis näiteks ka Hannes Võrno, kellega küll tutvusime lähemalt aastaid hiljem juba Tartus,” viitab Jan Tammik hiljuti maalikunstnikuna „kapist välja tulnud” telenäole. „Ja nii ta läks. Aga põhiline oli muidugi mu isa, kelle mõjud ja õpetused olid määravad.”

Rein Tammik on tuntud ja hinnatud oma hüperrealistlike ja romantiliste maalide poolest, mille seas leidub nii maastikke kui tubaseid natüürmorte ja päikesepaistelisi roosipõõsaid. Viimastes võib aimata inspiratsiooni Prantsusmaalt, kus papa Tammik juba aastaid elab ja tegutseb. Kõikvõimalikud maastikud ja vaikelud on ka kaks läbivat teemat Jan Tammiku loomingus, kuid tema maalilaad on nüüdsele kodukohale omasemalt maalähedasem, justkui Madalmaade koolkonna kuldajast pärit. Ühel neist – „Koduvein” – on kujutatud baroklikku vaikelu puuviljadega ja teisel – „Võimas” – tema isiklikku samanimelist lemmikooma, teise ringi lihaveist.

„See on vist esimene kord, kui olen oma looma väheke suuremalt maalinud, eks see on natuke kramplikult ja kohusetruult dokumenteeriv. On selge, et maalin teda veelgi,“ selgitab autor ise enesekriitiliselt, ent lootusrikkalt. Arvestades, et veis armastab süüa muu hulgas ka puuvilju, sobib ta vaikeluga üllatavalt hästi kokku, kuid sügavat sõnumit või mõtet nende tagant otsida ei tasu. „Lihtsalt vaadatagu ja tore on, kui saadakse mingi elamus, milline iganes see siis ka ei oleks,“ lisab Tammik ausalt ja lihtsalt.

Võrumaale seadis ta end sisse 2005. aastal, olles pealinnaelust tüdinenud. „Leidsin siin ühe vägagi arhailise 150-aastase talumaja, millesse juba ainult fotode põhjal ära armusin ja mille põgusa tutvumiskäigu järel ka ära ostsin. Siiamaani pole veel kahetsenud,“ sõnab kunstnik.

Iga kodu, mis asub looduse rüpes, inspireerib juba oma vahetu ümbrusega, näiteks oma „Pääväkese teed“, mida Tammik ise kutsub „õllesirgeks“, on ta maalinud lugematu arv kordi. „Riburadapidi on kõik kanad, koerad, viimati ka kass manalateed läinud. Praeguseks olen jäänud kahekesi lihaveis Võimsaga, kelle ma kümme aastat tagasi purjuspäi Lindora laadalt ostsin,“ jõuab Tammik lõbusasti näitusemodelli juurde tagasi.

Umbes viis aastat tagasi sai talle vaikselt selgeks, et koduses ateljees maalimine enam ei edenenud, näiteks ei astunud ta nädalaid ateljeesse sissegi. „Tundus, et nii jätkates tuleb nälg majja. Tallinna kodu müügist saadud raha lõpp hakkas ka paistma.“

Nii tuli ta mõtte peale avada oma galerii ja kuigi kaalus selle asupaigana ka Võru linna, jäi lõpuks peale Värska, mis oli elukohale ka kõvasti lähemal. Väheoluline polnud soov just väiksema asula tänavapilti elavdada. Ja nii kulgebki tema elu omas rütmis põhiliselt talu ja galerii vahet.

Näitusele „Meestelt naistele“ sattus ta kuraatori ja kujundaja Mauri Grossi kutsel, kelle eesmärk oli anda väljapaneku Võru versioonile rohkem kohalikku vunki. „Ju on tal piisavalt „mõjuvõimu“, et sokutada oma „onupoegi“ kuhugi näitusele,“ muigab Tammik ise. Näitusel astub üles ka võrukene Toomas Kuusing ja mõlema teosed on väljapaneku kujunduses paigutatud sümboolselt ja uhkelt vastakuti esimesse galeriiruumi.

Kuni näituse avamiseni ei olnud aga neil omavahel mingisuguseid suhteid. „Olen vilets kultuuri- ja seltsielu jälgija ja viljeleja, rohkem üksijooja ja oma metsatalus kulgeja. Aga näitusel tutvudes mainis Toomas, et on mu maalide nii-öelda fänn ja tuleb suvepoole galeriisse külla, et midagi soetada,“ räägib Tammik.

Toomas Kuusingu maal „Tere hommikust, mees“ kujutab paarikest pruunil mistravaibal, umbes sellisel, mis kunagi kattis ka kultuurikoja galeriipõrandaid. Ülikonnas mees tugitoolis joob kohvi ning helesinises kleidis naine mängib talle viiulit, taustal kollase kupliga nostalgiline põrandalamp. Viis aastat tagasi maalis ta sarnase teose „Tere hommikust, naine“ – nüüdsel variandil on kõik muu sama, kuid rollid on vahetunud.

Mõlemad maalid kuuluvad seeriasse „Harilikud maailmad“, kus tavalised inimesed teevad enda tavalise hommiku lihtsate vahenditega ilusaks ja toredaks. Samamoodi nagu Tammik, ei ole ka Kuusing oma teostesse peitnud tagamõtteid ega vihjeid, kuigi ikka juhtub, et vaataja tahab neid sealt kangesti otsida. Neil tuleb ilmselt pettuda – pole mingit põhjust lihtsaid asju keerulisemaks mõelda!

Maameestel selle sõna parimas tähenduses tuleb aga näitusel rinda pista pealinnapoistega, nende seas ka tõeliste korüfeedega ning nende loominguga kaasaskäivate suurte ja tähtsate kunstiküsimustega. Jan Tammiku võimsale lihaveisele pakub kolmandas galeriisaalis seltsi ja konkurentsi näiteks Jaan Toomiku „Liivi pastoraal“, kus lehmakarja taustal palvetab sarviline kaksikolend – kas viide Minotaurosele, mehe keha ja härja peaga piinlevale koletisele?

Toomiku maali kõrvale on kujunduses omakorda sugugi mitte juhuslikult paigutatud Marko Mäetamme „Cosmos“, kus naise püha altari sisse on peidetud terve tähine taevas ja võõrad planeedid. Kokku moodustub neist kahest lugu, kus justkui sellesama altari poole pöörduv olend sümboliseerib ka näituse pealkirja „Meestelt naistele.“

Ka Toomas Kuusingu teosega võib Marko Mäetamme maali paari panna, sest viimasestki ei tasu otsida seda, mida seal pole, kuid mida sellele naisõiguslased ikka ühtepuhku väevõimuga on püüdnud külge kleepida – tüüpilisi soorolle, naiste kujutamist meestest madalamalt või lihtsalt vulgaarsust.

Viis aastat tagasi eksponeeriti teose esimest versiooni Pärnus, selle ostis keegi koguja aga ära, ja kuna autoril oli vaja seda mujalgi eksponeerida, siis tegi ta uue variandi suuremas formaadis ja pisut teistsuguse taevaga. Et ta oma motiivide eest seisab nagu iseenda laste eest, hoolimata neile osaks saanud „tagakiusust“, teeb Mäetammele kindlasti au, sest osutab tema veendumusele, et maalis pole midagi alandavat. Vastupidi, see hoopis ülendab naist ja demonstreerib tema kosmilist ülemvõimu. Nüüd saavad ka võrokad seda ilmaimet näha!

Kuidas Jan Tammik end selle kõige keskel positsioneerib? Peavoole ta ei esinda, ängi ja organeid ei kujuta, pigem ujub vastuvoolu. „Eks igaüks maalib seda, mida maalib. Ma natuke häbenen seda kunstitegemist ja ajan pigem oma tagasihoidlikku, lihtsakoelist ja tavapärast asja. Kunstnikuna püüad ikka ja alati maalida võimalikult häid pilte, paraku oma piiratuse raames, ning mõnikord see ka õnnestub – siis on enda rahulolu suur ja teised ka rõõmsad,“ sõnab ta.

Eesti meeskunstnike ühisnäitus „Meestelt naistele”
Vana-Võromaa kultuurikojas 12.04‒19.05.2024
Näitusel osalevad Laurentsius, Ilmar Kruusamäe, Valeri Vinogradov, Andro Kööp, Jaan Elken, Erki Kasemets, Sven-Erik Stamberg, Kaido Ole, Valev Sein, Karl-Kristjan Nagel, Andres Koort, Toomas Kuusing, Jaan Toomik, Mauri Gross, Margus Meinart, Marko Mäetamm, Peeter Must, Uno Roosvalt, Sven Saag, Siim-Tanel Annus, Vano Allsalu, Paul Kormašov, Ivo Vinogradov, Vilen Künnapu, Indrek Aava, Orest Kormašov, Ashot Jekikjan, Jan Tammik, Edgar Tedresaar ja Sorge.

 

 

Autor: TRIINU SOIKMETS, kunstiteadlane
Viimati muudetud: 30/04/2024 07:55:53