Mulgimaa mees Ants Tomp oskas luuletajast Hendrik Adamsonist põnevalt ja asjatundlikult räääkida. Foto Vello Jaska

Kes meist ei oleks kuulnud kodukoldesoojusest õhkuvaid luuleridu „Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit – ütsainus Mulgimaa". Iseenesestki mõista kuuluvad need sõnad tuntud Mulgimaa laulikule Hendrik Adamsonile.

Hiljuti suundusidki tõrvalased Ilmar Kõveriku algatusel Helme kihelkonnast võrsunud tuntud inimeste juurte otsingul legendaarse koolimehe ning kodu- ja loodusluuletaja Hendrik Adamsoni käidud radadele.

Mõtterännaku juhatasidki sisse Katrin ja Kristiina Kannukene Hendrik Adamsoni ja Juhan Simmi lauluga „Mulgimaa“. Kammersaali kogunenud rahvas vakatas vaikseks, kui selle piirkonna hümni staatusesse tõusnud laul viiulihelide saatel kõlama hakkas. Sammukese lähemale luuletaja tundemaailma väravatele astus ka Eve Valliste, lugedes tema mulgimurdelise luuletuse „Sünnipäev“.

Põhjaliku ülevaate õpetaja ning Mulgimaa lauliku Hendrik Adamsoni heitlikust elusaatusest ja tundeküllasest luulepärandist tegi Tartu Ülikooli emeriitprofessor Karl Muru.

„Hendrik Adamson sündis 6. oktoobril 1891. aastal Metsakuru külas Patsi talus. Tema isa oli külarätsep. Aastatel 1901-1907 õppis tulevane koolmeister ja luuletaja Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis. Selle lõpetamise järel siirdus nooruk pedagoogi elukutset omandama Tartu Õpetajate Seminari. Täieõiguslik koolmeister sai temast 1911. aatal,“ rääkis professor Muru.

Adamsoni esimeseks töökohaks sai Tormas Võtikvere ministeeriumikool. Aastatel 1912-1918 töötas ta õpetaja ning koolijuhina Kasepää vallas Raja küla ministeeriumikoolis.

„Aga Hendrik Adamson oli inimene, kes ei tundnud võõrsil rändamisest täit rahuldust. Ta ihkas oma kodukanti tagasi. Oma käidud radadele, oma tuttavate inimeste keskele. Nii naasiski ta 1919. aastal oma kodukülla Kärstna lähistele ja asus tööle sealse algkooli juhatajana,“ jätkas Muru.

Professori sõnul oli Hendrik Adamson õpilaste ja lastevanemate hulgas austatud ning hinnatud, kuid vallavalitsuse poolt eriti mitte. Põhjus oli lihtne: ta oli terava ütlemisega, õiglane ja otsekohene. Samas nõudis ta, et võimukandjad kooli vajadusi rohkem arvestaksid. Ta tahtis oma juhitavat õppeasutust üha paremale järjele viia.

Pidevad nääklemised võimuesindajatega ja ränkraske pedagoogitöö vajutasid pitseri vaimuerksa mehe tervisele. 1927. aastal tundis Adamson, et ta ei suuda enam seda koormat kanda ja ütles koolijuhataja ametikohast lahti. Nii sai temast 1930. aastate alguseks praktiliselt vaene vabakutseline kirjanik.

Hendrik Adamsoni loomingust rääkides märkis professor Karl Muru, et 1913. aastast hakkas ta avaldama ajakirjanduses miniatuure, dialooge, vesteid, jutustusi, novelle ja muidugi ka luuletusi. Tema avastajaks ja innustajaks oli Friedebert Tuglas.

Adamsoni loominguline pärand on väga rikkalik. Aga paljuski vajab see veel uurimist ning läbi töötamist.

Hendrik Adamsoni luule on suhteliselt lihtne ja maalähedane, kuid väga isikupärane ja tabav. See on aegumatu ja ajatundlik nagu luuletaja isegi. Tema loomingu põhiosa moodustab metafooriline loodus- ja mälestusluule. Ta oskab maalida oma värssides põnevaid ja elamusterohkeid looduspilte. Selle eredamaks näiteks on luuletus „Õhtulaul“.

Tema paljudest luuletustest käivad läbi kuumotiivid. „Istu pilve veere pääle, kuu kullast sarve pääle...“. Need on ürgmaamehelikud nägemused ümbritsevast kodukoha loodusest.
Koduigatsus on Hendrik Adamsoni alati saatnud. Selle kõige kujukamaks näiteks on ehk luuletus „Idüll“.

Oma keerukast elusaatusest tulenevalt on Adamsoni luules palju isiklikku eleegiat ja nukrust. Millest muidu taolised väljendid: „Olet ku maha aet iusanahk“ või „Tänapäev taandub ja mina koos temaga...“. Eks ole ju need rasked, kaduvikutundelised ja sügavalt isiklikud luuleread.
Suhteliselt harva sekkus Adamson oma luuletuste vahendusel poliitikasse. Aga ta väljendab siiski põlgust kõikide sõjasüütajate vastu, ükskõik, kus pool nad ka poleks olnud, ja valutab südant oma isamaa saatuse pärast. Jäädes elu lõpuni isamaalaseks, mõistab ta hukka need, kes temalt vabaduse võtsid. Poeedi selleteemalistest luuletustest õhkub groteski ja viha.

Professor Karl Muru väitel on Adamsoni näol tegemist suurima murdeluuletajaga. „Just tema mulgimurdelised luuletused on need, mis olid, on ja jäävad ereda tähena Eestimaa luuletaevasse särama,“ ütles kirjandusteadlane.

Tema sõnul on Hando Runnel teinud ära suure töö Hendrik Adamsoni luule propageerimiseks ja avaldamiseks. 2008. aastal andis kirjastus „Ilmamaa“ välja Adamsoni luule valikkogu „Om maid maailman tuhandit“. Tänuväärt on ka Nikolai Baturini algatus korraldada igal aastal Hendrik Adamsoni nimeline luulekonkurss.

Doktor Ants Pruler rääkis Hendrik Adamsonist kui esperantistist. Ühtaegu vaagis ta esperanto keele kasutamise võimalusi aastate eest ja nüüdisajal.

Edasi siirdusid Hendrik Adamsoni loomingu austajad Kärstna koolimajja, kus kauaaegsel pedagoogil Ants Tombil oli Hendrik Adamsoni kohta varemkuuldule mõndagi uut ja huvitavat lisada. Näiteks seda, et lapseeas oli tal väga hea läbisaamine vanaema Evaga, kes oskas muinasjutte vesta ja oli hea leelotaja. Ja seda, et Adamson oli Kärstna kooli parim lõpetaja.

„Kui Hendrik Adamson 1919. aastal Kärstna kooli juhatajaks tuli, oli koolis 103 last ja õpetajaks vaid tema ise. Kuigi entusiastlik noormees oli tark, nõudlik ja õiglane, oli see koormus talle liig mis liig,“ rääkis Ants Tomp.

Aastatel 1940-1944 töötas Adamson Lõve algkoolis ja 1944-1945 taas Kärstna algkoolis. Aga siis sundis haigus tulihingelise koolimehe ja oma kodunurga patrioodi kõigest eemale jääma. 7. märtsil 1946. aastal siirdus mulgimaa laulik Hendrik Adamson igaviku radadele. Tema auks Helme kalmistu põlispuude alla paigaldatud mälestustahvlile on kirjutatud luuletaja enese esperantokeelsed sõnad: “ Ma ei vaja ei kulda ega kogu maailma varandust, kuid ma nutan verist nuttu inimeste ebaõigluse ja häbituse pärast“.

Autor: VELLO JASKA
Viimati muudetud: 02/09/2010 10:02:45