Küsitlus

Kas toetad riigikogus vastuvõetud kooseluseadust?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
-1°
Põlva
-1°
Otepää
-1°
Tartu
-1°
Antsla
-1°
Valga
Räpina
-1°
Tõrva

Võrumaa juurtega merekaru Fred Kraav jagab oma elu Kanada ja Eesti vahel

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Enne tagasipöördumist oma teisele kodumaale Kanadasse sai võrokene Fred Kraav Greifi trükikojast kätte enda kirjutatud raamatu «Noa lood» mälestustest Teise maailmasõja meredelt. Viimane elavate kirjas olev New Yorgi Eesti maja asutaja Kraav on ilmameresid kündnud pool sajandit.

Lüheldane sirge rühiga 81-aastane vanahärra näeb oma east märksa noorem välja. «Ma pole nelikümmend aastat ühtki suitsu tõmmanud, napsi pruugin mõõdukalt, väldin rasvast toitu ja jalutan iga päev vähemalt viis kilomeetrit. Suviti ujun kõvasti,» räägib muhedalt vana merehunt Fred Kraav, kes lahkus Eestist 16-aastaselt purjelaeva jungana.

«Laevasõit pole mulle enam romantika,» ütleb viis aastakümmet merd sõitnud mees, kes naudib nüüd olemist looduses ja elamist vaikses kohas.

Aated ja isamaalise kasvatuse kinnitab mees olevat pärinud ohvitserist isalt Peeter Kraavilt, kes võidelnud Vabadussõjas ja töötanud kuni arreteerimiseni 1940. aastal politseikomissarina Antslas, Valgas, Petseris ja Türil.

«Mu juured on sügaval Võrumaa mullas Pormeistri talus Kaika kandis, mis nüüd jääb Karula rahvuspargi piirile. Vene usku läinud vanemate tõttu sai isa hea hariduse Riias vaimulikus seminaris ja Vilniuse sõjakoolis. Segavereline ema Frieda Sööt oli pärit Karl-Eduard Söödi suguvõsast,» pajatab Fred Kraav.

Talle tuleb taas meelde, kuidas sõja ajal päritud tihti, miks eesti poisil on inglispärane nimi.
«Isale ei meeldinud ema valitud Friedrich, aga ema ei jätnud jonni, tahtis, et poja nime algaks F-iga. Nii mind sünnikohas Antslas Frediks ristiti,» selgitab ta.

Kurjad vene võõrasemad

Ei osanud kolmeaastane käharpäine poisike oma lapsearuga taibata, miks ema läks koos vanema õe Helenaga oma teed ja tema koos Valgas prefektina töötanud isaga Petserisse. Koolitee algas seal eesti algkoolis, kuid lapsena venekeelses keskkonnas selgeks saadud vene keel on paljude teiste elu kestel selgeks õpitud keelte seas mehele ainult kasuks tulnud.

«Nüüd eaka mehena tagasi kodumaale jõudnuna olen Tallinnas koguni mitmel korral pääsenud vene pätijõugu rünnakuist.» Ta meenutab, kuidas ühel hilisel tunnil Viru tänavas oli teda, hästiriietatud härrasmeest, oma sihikule võtnud venekeelne pätikamp. Ründajad peatunud, kuuldes soliidse mehe aktsendivaba hüüet: «Rebjata! Ja svoi, petšorski!»

«Mu kasuema Varvara, jõuka vene kaupmehe tütar, vihkas mind ja kohtles sadistlikult. Ma ei tohtinud tema julmustest oma politseinikust isale iitsatadagi,» jätkab Kraav meenutusi lapsepõlvest. «Kui olin kümnene ja lõpetanud Senno valla algkoolis 4. klassi, lahutas isa oma vene naisest ja ta määrati Türile politseikomissariks.»

Türi progümnaasiumis ajaloost, geograafiast ja kalaõngitsemisest innustunud nooruk ihkas pärast edukat kooli lõpetamist iseseisvust, pääsemist kodusest õhkkonnast, kus valitsesid võimukad venekeelsed võõrasemad.

Fred Kraavi ootas pere ja Võru gümnaasiumis ajaloo ja ladina keele õpetajana töötanud onu Jaan Kraavi soovitusel aga agronoomikutse. «Olin onu Jaani Vaabina vallas asuva suurtalu pärija. Olin kiindunud hobustesse.»

Fred Kraav suutis isa veenda, et viimane lubaks tal minna ajutiselt merele, et iseseisvuda.  «Austasin väga oma isa, kuid mulle oli tema naistest kõrini. Tahtsin oma tegemiste üle ise otsustada,» pajatab ta. «Võimaliku kolmanda võõrasema majja tulek kannustas mind kodust jalga laskma, kas või võõrleegioni sõduriks. Olin isa õpetusel juba noorukina täpne laskur.» Ent elutormid viisid nooruki Eestimaalt paari aasta asemel pooleks sajandiks võõrsile. Fred Kraavil ei lähe iialgi meelest 1939. aasta 28. august Türi raudteejaamas, mil ta oma isa, nagu hiljem selgus, viimast korda nägi.

Karastumine miinimerel

«Olin nooruseuljuses rehkendanud, et tulen pärast põnevaid meresõite kaheksateistkümnesena tagasi koju,» meenutab Kraav. «Isa oli aidanud minu pealekäimisel mind kaubelda oma tuttava laevniku, merekooli direktori Julius Täeri kolmemastilisele mootorpurjekale Oskar tekipoisiks.»
Kapteniks oli Täeri vend. Laev lahkus Saaremaalt marmorilaadungiga 31. augustil 1939. Päev hiljem vallandus Teine maailmasõda ja nooruke võrumaalane Fred Kraav oli oma teisel merepäeval sattunud maailma muutnud sõjasündmuste keerisesse.

Kaugsõidukapteni ametini jõudnud Kraav ei salga, et meremeheelu algus oli õblukese kondiga noorukil raske, kuid jonnakus ja eneseuhkus ei lubanud tal valitud teelt taganeda, pealegi olid sõda ja riigipööre teda kodumaast lahutanud.

«Peale minu olid Oskaril kõik saarlased, kes mereeluga tuttavad. Nood irvitasid, et mis sa kuivamaa mees, pehme lehmasitt, siin laevas teed.» Kui aga torm puhkes, ei jäänud võrokene merehaigeks, sedaaegu, kui kõik saarlastest adramadrused enda sisikonna tühjaks öökisid.
Kraav tunnistab nüüd eakana, et oleks ta osanud aimata, millised vintsutused teda pärast mugavast kodust äraminekut ees ootavad, oleks ta vist koju jäänud.

Esmakordselt Kopenhaageni sadamasse jõudnud Kraavil oli taskus vaid paar krooni ja ta sai ühe krooni eest lasta oma käele tätoveerida vaid väikese ankru. «Rahapuudus oli õnn. Muidu olnuks mu ihul vähemalt kümme näkineidu,» naerab paadunud merehunt takkajärele.

«Sattusin saatuse tahtel sõjapäevil ulgumeredele. Seal sõitnud Eesti laevadel hukkus tuhandeid eesti meremehi, kelle saatusest teavad vähesed,» tõsineb Kraav. Ta oli tekipoisiks nii Eesti, Norra kui Rootsi lipu all sõitvatel laevadel, mis vedasid kaupu ja varustust Põhjamerel ja Põhja-Atlandil, pidevas Saksa allveelaevade rünnaku ohus.

Pärast kolmeaastast karastust sõjaohtudest merel oli eestlane inglaste teenistuses sõitnud Rootsi laeval Hammaren. «Mul oli ainsana kolmest laevas olnud eestlasest õnn pääseda uppuvast laevast eluga, kui pärast kolmenädalast meresõitu tabas Brasiilia rannikuvetes meid Saksa allveelaeva mürsk.»  Rääkija silme ees kangastub kauge sõjamöllune augustiöö Bahia rannavetes.

Koduigatsuse endasse peitnud eestlane ruttas Ameerikasse jõudnuna sõja jalust sinna pagenud eesti meremeeste juurde. Uhke tunne kummis nooruki rinda, kui tast sai vanemmadrus USA laevastikus. 1945. aastal oli võrumaalane Kraav üks New Yorgi Eesti maja asutajaist.

Raamat metsavendadest

«Olin sõja-aastatel säästnud raha, et tulla kodumaale ja õppida põllumajandust. Onu Jaanilt sain aga pärast sõda teateid, et mul pole Eestis tulevikku. Isa kohta polnud täpseid teateid.» 1947. aastal sai Kraav loa külastada Lõuna-Saksamaal Geislingeni laagrit, kus elas ka tema sugulasi.
1949 sai Fred Kraavist USA kodanik, kogenud meremehena jätkas ta meresõitu ja õpinguid merekoolis. Kriips oli peal unistustel kodumaale pääsust ja oma talust Antsla kandis Kurenurmes.
«Saatus viis mind kokku ühe vale nime all N Liidust põgenenud endise vene ohvitseriga, kes oli kaks aastat pidanud jahti Karula laantes peitunud Võrumaa metsavendadele.» Endine ohvitser kiitnud eestlasi ja nende kangelaslikkust. Venelased olevat kaotanud palju oma 600-st metsavendade vastu saadetud inimesest.

Lisaks ohvitserilt kuuldule oli Fred Kraav väliseesti lehtedest lugenud eesti metsavendadest. Vene keele oskajana luges ta läbi Hans Leberechti Stalini preemiaga hinnatud romaani «Valgus Koordis», kiidulaulu uuele korrale.

«Ohvitserilt kuuldu, loetu ja Leberechti ülistus kolhoosikorrale ajendasid mind kirjutama raamatut Võrumaa metsavendadest,» räägib kodukandi metsavendade võitlusest romaani «Risttules» kirjutanud Fred Kraav.

1958. aasta suvel New Yorgis eesti keelde tõlgitud romaan ilmus originaalis inglise keeles. «Juba Vabadussõjast saadik on Antsla piirkond olnud suurte vastuolude kütkes,» kirjutab Kraav «Risttule» eestikeelses eessõnas. Raamatu peategelane on punaarmees sõdinud Võrumaa talupoeg, kelle vend võitles metsavennana laantes.

«Sulepea on tugevam kui mõõk,» lausunud kolme aasta eest vabas Eestis Kraavile «Risttule» eest tänukirja ulatanud admiral Tarmo Kõuts.

Merele paistis Eesti lipp

Ameerika võrumaalase Kraavi elutee ristus lapsena Virumaalt koos vanematega Kanadasse emigreerunud piirivalvuri tütre Marjuga, kes õppis raamatukogundust. Abielust sündis tütar Linda, pere ainus laps.

«Teenisin Ameerika kaubalaeval, mis vedas Vietnami sõja ajal sinna sõjavarustust. Olin pikki kuid merel.» Ja 15-aastase meremeheabielu järel tuli lahutus.

«Kui nooruseuljuses kodumaalt merele läksin ja sõjakeerisesse sattusin, tõotasin, et ei tule enne tagasi, kui vardas on Eesti lipp.» Kraavi silmis on niiske läige, kui ta meenutab oma esimest kojutulekut, mil tal pisarad kurku nöörisid.

Oli 1990. aasta 24. juuni. Pensionipõlve Kanadas metsatalus pidav Fred Kraav seisis Georg Otsa pardal ja sihtis merelt binokliga Tallinna, mida ta poisipõlvest hägusalt mäletas. Binoklist paistis Toompeal lehviv sinimustvalge.

«Olin Eestis oma tütre Linda ja teise abikaasa, Hispaaniast pärit Elisabethiga. Mind võtsid vastu isapoolsed sugulased. Tulin Tallinna laulupeole.» Esimesest kojukäigust on Kraavil meeles, et Tallinnas olid poed tühjad ja välismaalastena ei saanud nad vabalt minna igasse restorani.

«Olin punaajal ohtlike persoonide nimekirjas. Ohvitserist isa, politseikomissar, oli tapetud 1941. aastal Petšora jõe kaldail. Mind ennast peeti Ameerika vastuluure agendiks. Kaugsõidukapteniks tõusnud põline meremees ja nõukogudevastase hoiakuga raamatute autor, rahvuslik idealist.» Kraavi suule tikub muie.

Karu tuli öösel külla

Pärast pool sajandit merel elatise teenimist naudib Fred Kraav elu metsade rüpes. Noore meremehena oli ta ühes sadamakihlveos ostnud õllese peaga soodsalt suure metsase maatüki Torontost 300 km põhja pool. Ehitas sinna talu ja järve äärde kaks sauna.

«Olen kirglik jahimees. Ühel ööl olin üksi oma metsatalus. Ärkasin klaasiklirina järel. Mulle jõllitas otsa majja toitu otsima tulnud karu. Püssipaugu järel pani mesikäpp plehku,» pajatab jahimehena kolm karu lasknud mees.

«Nüüd jagan oma elu Kanada ja Eesti vahel. Mu Kanada kodu ümber on neli järve. Ujun seal olles rohkesti. Praegu on mul oma majas väike poissmehekorter. Majas elab mu tütre pere.» End tihedalt Eestiga sidunud Kraavil on nüüd väike korter nii Tartus sugulaste naabruses kui ka Karulas.

«Olen end Eestis päris hästi sisse elanud. Oma hingelaadilt olen maapoiss, suures linnas elada ei taha,» tunnistab palju looduses viibida ja teatris-kontserdil käia armastav Fred Kraav. Autoga aga maailma näinud mees siinsetel tänavatel, kus valitseb liikluskultuuritus, sõita ei taha. Kahel viimasel aastal Käsmus kirjanike puhkekodus veedetud ajal pani Fred Kraav kirja oma sõjaaegsed mälestused maailmameredelt.

«Sõjamöllus hukkus meredel ligi 5000 eestlasest meremeest, kellest teatakse vähe. Minu memuaarid täidavad osa sellest lüngast. Kui asusin raamatut kirjutama, lubati toetust kultuurkapitalilt. Aga see pealik Viiol mängis ju raha mängupõrgutes maha,» muigab omal kulul «Noa lood» välja andnud vanahärra.

Oma eluloo on ta kirja pannud ka Eesti elulugude raamatusse.

Veel üks raamat?

Kirjandusteadlane Rein Veidemann on rääkinud Kraavile, et ta võiks kirjutada mälestusteraamatu ka oma politseikomissarist isast Peeter Kraavist.

«Mu isa arreteeriti pärast punavõimu Eestisse tulekut 1940. aasta 30. juulil Türil kõige esimesena. Patarei vanglast saadeti ta Petšora jõe äärde laagrisse, kus aasta pärast tapeti. Sain sellest teada aastaid hiljem.» Kraav usub, et tema mälus on veel nii mõndagi ülestähendamist vajavat.

Eakas Kraav on ülihea mäluga, ainus, mis talle muret tekitab, on kahanev kõrvakuulmine. «Aga ma pean palju veel elama, et jõuda rohkem kulutada noorusaastail pensionifondi kogutud raha,» ütleb ta naljatoonil.

«Olen viieteist aasta jooksul Eestis 36-ndat korda,» sõnab Fred Kraav enne järjekordset Kanadasse lendu, kuhu ta viib kaasa ka oma äsja ilmunud mälestusteraamatu.

«Olen kogu hingest võrokene. Mul on siin isapoolseid sugulasi. Tulevikus ootab mind Antslas Kraavi kiriku kõrval suguseltsi kambas plaadiga märgitud koht.»

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 11/05/2005 23:31:21

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia