Aavo Pikkuus ühe oma kuulsa sõiduriistaga. Foto: Malle Elvet

Meeskonnas kuradiks rattasadulas kutsutud legendaarse spordimehe Aavo Pikkuusi mitmetahulisest elust koostas raamatu „Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas“ spordiajakirjanik Gunnar Press. Kodulinnas Tartus esitleti värsket elulooraamatut juhuse tahtel Pikkuusi pulma-aastapäeval.

Ainus Tartus elav olümpiavõitja rattalegend Aavo Pikkuus (57) on pärit Võrumaalt, Kapera külas elanud setu perest. Energiline ägeda loomuga poiss sai rattasõidu selgeks isa vanal sõjaaegsel rattal koos kaaslastega Tartus Veeriku tänavatel kihutades. Oma isikliku, esimese Sputniku nimel vaid üheksa-aastasena kolhoosipõllul kõblates raha teeninud Aavo Pikkuus tõusis juba 21-aastasena Montreali OMil 1976. aastal NSVLi meeskondlikus maanteesõidus olümpiavõitjana poodiumi kõrgeimale astmele.
Eesti Spordimuuseumi raamatukogu saal jäi kitsaks, kui publiku ees istus oma elulooraamatu esitlusel koos selle autori Gunnar Pressiga rattalegend Avo Pikkuus.
Esimesed kümned huvilised olid juba olümpiavõitja autogrammi trükivärsketesse 224-leheküljelistesse raamatutesse saanud, kui Pikkuus püsti tõustes palus saalis olnud abikaasal Lainel tema juurde tulla. Naersuine mees tõi lagedale peidus olnud roosikimbu ja ulatas naist emmates talle tänulikult lilled. „Suur aitäh, et oled mind enda kõrval 35 aastat ära kannatanud,“ panid müraka spordimehe sõnad oma pulma-aastapäeval naise ja publiku heldima.
Aavo oskas üllatada nii oma kaasat, nende nelja täiskasvanud lapse ema kui ka publikut. „Arvasin, et Aavol on tähtpäev meelest. Oleme koos tõesti 35 aastat, abiellusime täna 31 aasta eest. Hommikul pani Aavo mulle väga südamele, et tuleksin raamatuesitlusele,“ sõnas lasteaia juhataja ametit pidav Laine Pikkuus.
Aastakümneid ajakirjanikuna spordist kirjutanud ja nüüd sportlastest raamatuid kirjutav Gunnar Press möönis, et tal õnnestus põikpäisena tuntud Pikkuusi veenda endast elulooraamatu jaoks rääkima kolmandal katsel. „Pikkuus on fenomenaalne mees. Temast kui tugevast võidutahtega (amatöör)ratturist räägiti seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate alguses maikuus ligi kaks nädalat jutti. Tema nimi oli igas kodus huulil, ta on edukalt võistelnud viiel Rahutuuril, võitnud meeskonnasõidus olümpiakulla. 1977. aastal täitus ta suur unistus, kui ta võitis Rahutuuril kulla,“ rääkis Press.
„Käelöömisest Aavoga kuni raamatu trükist tulekuni kulus aasta. Paraku murdsin ma eelmisel varakevadel libedal tänaval reieluu ja nii tuli mul raamatu jaoks inimestega juttu ajada oma kodus. Aavo tõi õhinaga minu juurde vanu albumeid, ta leidis alati vajalikud pildid üles,“ rääkis Press.

Jalgratas, krutskitega Aavo päästerõngas

Koos Pikkuusiga 18. juulil 1976 Montrealis OMi kulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski on möönnud, et Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita, mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus. Teenekas ja nõudlik NSVLi koondise kuulus treener, ise ka olümpiavõitja on öelnud: „Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi.“
1954. aasta 23. novembril Võrumaal Vastseliina lähistel Kapera külas setu peres sündinud Aavo Pikkuus tuli koos vanematega Tartusse elama, kui oli viiene. Talle sai eluaegseks sõbraks hiljem samuti ratturina ja koondise hinnatud mehaanikuna tuntuks saanud Kalle Kirsiaed. Kalle ja Aavo tormakas tänavaelu Veeriku poistekambas ja Aavo raskused koolielus võinuksid lõppeda pätieluga, kui polnuks päästerõngana toiminuid jalgrattaid. Aavo innustus rattal pööraste trikkide tegemisest sedavõrd, et käis koos Kallega kolhoosis kõplamisega rattaostuks raha teenimas.
Pikkuusi emal olid kodus setu rahvarõivad ja vanemad rääkisid sageli setu murdes. „Oi ma olin uhke, kui ema rahvarõivad selga tõmbas ja memmedega laulu lahti lõi! Jätkus neil aga häält,“ imetles Aavo nüüdki. Ta tunnistas, et vanematel ei jätkunud talle rattaostuks raha.
Rattasõit vallutas tormaka nooruki sedavõrd, et ta nautis treeninguid ja võistlusi. Pikkuusil jäi teismelisena koolitee pooleli, sest oli alanud tema pöörane sportlase karjäär. Treeningud, laagrid, võidud, suurvõidud, vastuolud treeneritega, halastamatu võitlus oma koha eest rattaspordis – kõik on Aavo Pikkuusi päevikute, tema ja treenerite ning spordikaaslaste meenutuste läbi raamatusse talletatud nagu tema karm noorus ja äkilised sigadusedki.
1976. aasta olümpiavõitu tunnustas NSVL sõiduauto Volga ostuloa ja rahaga. Pikkuus Volgat ei ostnud, hakkas maja ehitama. Suureks löögiks oli Pikkuusile, kui ta Rahutuuri sangarina 1977 mais koju saabus, et tema korterist olid sel ajal, kui ta võistles, murdvargad viinud talle kalli olümpiakulla ja teisi hinnalisi auhindu. Pätid, kolme vargil käinu hulgas oli ka hilisem tuntud kunstnik Aapo Pukk, peitsid saagi Kambja metsa maa sisse. Väljakaevamisel oli suure vaasi küljest kild välja löödud. Medalivarguski on Pikkuusi elulooraamatus kajastatud.

Kasti konjaki eest rattaga üle Kaarsilla

Raamatu esitlusel päriti hulljulge kihutajana, nii kuradina rattasadulas kui ka rattaspordist noorelt, 26-aastaselt loobununa autorallit sõitma hakanud Pikkuusilt, kas on peidus olevaid fakte tema hulljulgusest. Rattalegend tunnistas, et peale olümpiavõitu on ta ühel varahommikul kihlveo tõttu nelja tunnistaja kohalolekul rattaga üle Kaarsilla kaare kihutanud. Tasuks kast konjakit. „Olin teine Tartu rattur, kes selle tembu teinud on,“ muigas Pikkuus.
Märgatava trahvisumma on Pikkuus pidanud maksma autoga meeletu kihutamise eest tavaliiklejana Tartu-Tallinna maanteel. Ratturikarjäärist loobus Pikkuus pettununa, et Liidu rattaspordi juhid ei täitnud oma lubadust teda Itaaliasse profiks müüa.
Pikkuus räägib raamatus ka teda tabanud elulöökidest, võitlusest raske haigusega. Rohkete fotodega Pikkuusi elulooraamatust saab ülevaate rattalegendist, rallisõitjast ja ärimehest Avo Pikkuusist, samuti temast abikaasa ja nelja lapse isana.
„Meil on Võrumaal Parksepas kasvamas aasta ja kahe kuune tütrepoeg Samuel. Vanem tütar Pirjo elab pereelu Võrumaal. Tütar Brit kolis koos elukaaslasega ajutiselt Austraaliasse, tütar Batricia elab Tartus, pere pesamuna Aavo Patrick lõpetab gümnaasiumi,“ selgitas Laine Pikkuus Aavot tervitama tulnu treener Rein Kirsipuule.
„Vaat pulma-aastapäevaga on lugu nii. Mul on kodus WC seinal kirjas nii pereliikmete kui sõprade tähtpäevad. Paari päeva eest jäi silm pidama kuupäeval 16. veebruar. Siis meenuski, et see on meie pulmapäev,“ muheles oma elulooraamatusse autogramme kirjutanud rattalegend Aavo Pikkuus.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 23/02/2012 09:47:09