Võhandu maratoni võistlejad neljandast kontrollpunktist Leevilt teele asumas. Foto: Vidrik Võsoberg

Ligi 900 inimest oli tänavu nõus ekstreemsel Võhandu maratonil osalemiseks 30–50 euro suuruse osavõtutasu maksma. Et ainuüksi osalustasudena teenis spordiüritust korraldanud mittetulundusühing ligi 35 000 eurot (üle poole miljoni krooni), küsivad skeptikud: kas tegu oli rahvaspordiürituse või hoopis ärilise ettevõtmisega? Korraldaja kinnitusel on tegu alusetu kahtlusega – spordiürituse tegemisega rikkaks ei saavat.

Võhandu maratonile registreerus tänavu 441 võistkonda kokku 888 inimesega. Kõik soovisid panna end proovile sajakilomeetrisel jõerajal Võru Tamula järvest Võõpsu sillani (sõidu kogupikkuseks jäi tänavu küll 95 km). Võistlusest osavõtu tasu oli registreerumise algul 30 ja lõpul 50 eurot inimese kohta. Ürituse reklaamides märgiti ära 16 suuremat toetajat-sponsorit.

Kui naljaga pooleks arvutada, siis maksis ühesel kummipaadil viimasena Võhandu maratoni finišisse jõudnud kultuurikriitik Margus Kiis (aeg umbes 18,5 tundi) iga selg ees mööda jõge sõutud tunni eest korraldusmeeskonnale ligi kaks eurot. Võidukad leedulased Vidas Kupcinskas ja Sigitas Bulovas aga lõpetasid sõidu vähem kui seitsme tunniga ning tasusid seega inimese kohta viis eurot ja 70 senti tunnis. Osalemis- ja enese proovilepaneku rõõmu tundsid ilmselt kõik. LõunaLeht küsib aga: kas üsna kopsaka osalustasuga võistlus ürituse korraldajate rahakotile pisut liiga palju rõõmu ei teinud?

„Päris priske summa ajavad maratoni korraldajad kokku,” vihjas LõunaLehele üks anonüümseks jääda sooviv võrumaalane. „Arvutage ise: kui osales tuhat inimest, kellest igaüks maksis osalustasu keskmiselt 40 eurot, siis see teeb eelarveks vanas rahas üle 600 000 krooni. Palju sealt kuludeks ikka läheb, vahest viiendik. Supid, telgid ja kaardid-järjekorranumbrid. Võhandu mehed ei pidanud ka rada sisse lükkama nagu Tartu maratoni korraldajad.”

Siinkohal täpsustuseks: osalejaid oli – nagu juba öeldud – kokku 888, nende seas ka mullused võitjad, kes osavõtutasu maksma ei pidanud. Kui võtta aluseks, et üks osaleja tõi eelarvesse keskmiselt 40 eurot, siis kujunes tulubaasiks umbkaudu 35 080 eurot ehk 549 000 krooni. Rahalise või mitterahalise panuse andsid ürituse korraldamisse kindlasti ka 15 sponsorit (näiteks mahlafirma, saiatootja, orienteerumisklubi, kaardifirma) ning üks samuti toetajana äramärkimist leidnud jõujoogitootja.

LõunaLeheni on jõudnud ka jutt maratonirajal ilma numbrita sõitnud lätlastest, kes põhjendasid huvilistele oma mitteregistreerumist ühe sõnaga: doroga (kallis). Lehe allika hinnangul on maratoni kuni 50-eurone osalustasu üks suuremaid Eesti spordiürituste osavõtumakse. Siinkohal vihjaja küll eksib: näiteks Tartu suusamaratoni täispika raja läbimise eest tuli tänavu tasuda 40-80 eurot.

Euro kilomeetri eest
Ent küsimus jääb: kas Võhandu maraton on seda korraldavale MTÜle Spordiühing Ekstreempark hea tuluallikas, ja kui arvestada, et MTÜ tulu saada ei tohi, mis saab ülejäänud rahast?

Seitsmenda Võhandu maratoni peakorraldaja Hillar Irves hindas ürituse eelarveks 25 000 eurot.

„Kui jagame [osalustasu] kilomeetrite või aja peale, mis inimesed sõidavad, siis tuleb euro per kilomeeter, mis on üks odavamaid spordivõistluste tasusid Eestis – näiteks jooksuvõistlus on palju kallim,” tõi Irves poolnaljatamisi välja sõidu hinna.

Tõsinenud, loetles Irves korraldusega kaasnevaid kulutusi: raja ettevalmistus, toitlustamine kolmes kohas, liikluskorralduse muutmine mitmes kohtades, kontrollpunktide (kokku kaheksa) ehitus, tualettide vedu, kohtunike tööaeg, valgustus.

„See 50 eurot on väga odav hind sellise võistluse jaoks,” väitis peakorraldaja, lisades, et osavõtumaksu on kavas ka tõsta. „Küsiksin: miks inimene registreerus märtsis, kui jaanuaris oli osalustasu 30 euri? Tüüpiline eestlane, kes hakkab viimasel hetkel jooksma.”

Irves märkis, et näiteks tuleva aasta Vasaloppetile registreerumine löödi lukku juba selle aasta märtsi lõpus ning osalemise eest tuleb tasuda 160 eurot, lisaks Soome ja tagasi sõidu kulud.

LõunaLeht toob siinkohal võrdluseks mais sõidetava 137 km pikkuse SEB 31. Tartu rattaralli, mis nõuab ilmselt märgatavalt enam liiklusmuudatusi ning kus – erinevalt Võhandu maratonist – korraldajad katkestajad finišisse transpordivad. Rattaralli osalustasu on 30–60 eurot.

Irves juhtis tähelepanu ka kohtunike tööajale: isegi võitjal kulus rajal ligi kaheksa tundi, viimane paat aga jõudis finišisse pool kolm öösel. Veel märkis korraldaja, et üks suuremaid kulusid oli medalite ost. 800 medalit (mis telliti jaanuaris, kui registreerunuid oli vähe ja korraldajail raha ka veel vähe) läksid maksma üle 4000 euro, toitlustamine ja reklaam mõlemad 5000 ning näiteks liikluskorraldus 1000 eurot.

LõunaLeht võttis medalite puhul ette hinnavõrdluse. Veebiküljel Gravex.ee maksavad odavamad raudmedalid 1,20 ja kallimad messingmedalid 2,40 eurot tükk. Graveerimise hind ulatub 25 sendist 3,20 euroni. Kui võtta graveerimise hinnaks arvestuslikult üks euro, siis maksaks 800 raudmedalit 1760 ning sama palju messingmedaleid 2720 eurot. Et hulgi ostes saab teadupärast enamasti hinnaalandust, siis võib kokkuvõtteks öelda, et Võhandu maratoni medalid olid kindlasti kallimate killast.

Võhandu maraton aerutamise Vasaloppetiks
Kuidas kommenteerib Võhandu maratoni korraldaja kodaniku hinnangut, et suurem osa osavõtumaksuna saadud rahast läheb korraldajate palkadeks?

„Esiteks ütleksin, et pole viisakas teiste rahakotti piiluda. Teiseks: ükski spordivõistluse korraldaja ei saa rikkaks,” sõnas Hillar Irves. „Kulutusi on märksa rohkem. Hetkel olen miinuses, mõned arved on veel laekumata. Nulli tulen ilmselt ära.”

„Midagi peab jääma ka järgmise aasta maratoni korraldamiseks,” lisas Irves. „Mida suurem on üritus, seda varem tuleb hakata korraldama. Kui tahame, et Võhandu maratonist saaks korralik rahvusvaheline üritus, siis peame veel rohkem – ka reklaamile – kulutama. Me ju tahame, et meie kant oleks turistidele atraktiivne. Küsige näiteks hotellidest, kui palju oli neil nädalavahetusel vabu tube. Hinnanguliselt 1200 inimest ööbis siin.”

Hillar Irvese jutust jääb kõlama korraldajate ambitsioon teha Võhandu maratonist n-ö aerutamise Vasaloppet – spordipidu, kus osalevad aerutamise tipud. Viimastelt ei saagi Irvese sõnull osavõtutasu nõuda, vastupidi: neile tuleb kohaletuleku ja võistlemise eest peale maksta. Seni on, tõsi küll, sellest pääsetud: tasuta on saanud osaleda eelmise aasta oma klassi parimad. Korraldajad tegutsevad Hillar Irvese sõnul aga selles suunas, et tuleval aastal asuks kaheksanda maratoni starti juba enam kui 500 paatkonda ja vähemalt tuhat inimest. Võrdluseks: 2006. aastal oli esimese Võhandu maratoni stardis 23 paati.

Rada ei vaja sahkamist
LõunaLeht palus klubi Tartu Maraton juhil Indrek Kelgul hinnata: kui panna kõrvuti näiteks Tartu suusamaraton, rattaralli ja Võhandu maraton, siis millise puhul on korralduskulud kõige suuremad?

„Ei oma ausalt öeldes erilisi teadmisi Võhandu maratoni korralduskuludest, aga eeldades, et raja ettevalmistusele eriliselt suuri kulutusi teha ei tule – võib-olla väike puhastus –, siis julgen arvata, et Tartu maratoni kulud on pikalt kõige suuremad,” sõnas Kelk.

Korraldusmeeskonna töötasust kõneldes ütles Indrek Kelk, et talle jääb arusaamatuks, miks peaks üritusi korraldama vaid aatest, soovimata nii leiba lauale saada. „Miks ei võiks ühe hea ürituse korraldaja saada ka väärilist tasu?” küsis Tartu Maratoni juht.

Indrek Kelk sõnas, et hoolimata mastaapidest ei saa Tartu Maratongi kiidelda hüpersuurte kasumitega: plussi küll tullakse, kuid raha investeeritakse uute ürituste korraldamisse. Lisaks tuleb pidada palgal kümneliikmelist meeskonda ja soetada tehnikat, nii et isegi kõige kallima pileti ja suurima osalejate arvuga suusamaratoni puhul ei saa kindel olla, et lõpuks ots otsaga kokku tullakse.

Võhandu maratoni osalustasu kohta avaldas Kelk arvamust, et kui vaadata taustsüsteemi ehk teisi spordiüritusi, siis on see hinnaklassilt tõesti üks kallimaid. „Aga kui selle rahaga osalejaid on, siis miks mitte,” sõnas Indrek Kelk.

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 26/04/2012 10:46:21