Foto: LL arhiiv

Mahetoidu eelistajatest aialapi omanikud saavad pea poole toidulauale pandavast oma aiast, ülejäänu varuvad siinsetelt tootjatelt või ketipoodide maheriiulitelt. Mahetoodete kasuks räägib see, et nende kasvatajad ei kasuta mürke. „Kahjuks ei tee riik oma maksupoliitika ja regulatsioonidega mahetootmist lihtsamaks: tänavu kasvasid mahekäitleja järelevalvetasud kolmekordseks, samas tavatootjal puudub kohustus mürkide ja kunstväetiste kasutamisest aru anda,” ütles Airi Hallik-Konnula.

Võrulanna Anna on ligi kaheksa aastat ostnud toiduaineid, mida ta oma aias ei kasvata, tuttavatelt talunikelt ja poodide maheriiulitelt. „Kohalikud toiduained on maitsvamad, sünteetiliste pestitsiidideta, GMO-vabad ning neis on rohkem kasulikke toitaineid,” nentis ta.

Tema sõnul on E-aineid tänapäeva toodetes väga palju. „Loen alati silte ja neid lugedes tekib tunne, et ei saagi eriti midagi osta, ning ma ei ostagi töödeldud tooteid,” rääkis ta.

Anna märkis, et E-ainetel on hulk kahjulikke mõjusid ning paljud neist kumuleeruvad organitesse ja veresoontesse, kust algavad haigused, nagu diabeet, südame ja veresoonkonna tõved jm. Ta valmistab kodus palju lihtsaid toite ning toetab ennast toidulisanditega. Väga oluliseks peab ta D-vitamiini tarvitamist, sest seda on toidust raske kätte saada.

Anneli Treumuth, Jahumäe talu perenaine Vastseliina lähedalt, kasvatab kurgid, tomatid, kõrvitsalised, sibula, küüslaugu ja maitsetaimed ise ning õunad-marjad on ka oma aiast. Väetisena kasutab ta nõgese- ja sõnnikuleotisi.

„Mul on täiesti suva, kas söön õnnelike või puurikanade mune või joon õnnelike või õnnetute lehmade piima,” sõnas naine, kes peab ennast kõigesööjaks.

„Itaalias olid kaupade hinnad ökopoodides ligi kuus korda kõrgemad kui tavapoodides, kuid oli raske uskuda, et kõik toiduained olid mahedalt kasvatatud, sest kavalpeadest itaallased müüvad tavatooteid öko pähe,” meenutas üheksa aastat Itaalias elanud Treumuth. Tema sõnul peetakse Itaalias seadustest mööda hiilimist taibukuseks. „Eestis on kontroll tugevam ja siin ei saa nii teha,” lisas ta.

Airi Hallik-Konnula on Urvaste külade seltsi projektijuht ja Väike-Tarvastu talu perenaine. Kodus tarbitavast toidust ligi pool kasvab perel koduaias. „Kui siia lisada oma küla lehma piim ja kanamunad, Loona talu helbed ja jahud, millest ka leiba teen, siis võin julgesti ütelda, et üle viiekümne protsendi meie toidulauast on mahe,” ütles ta.

Tema sõnul on Eestis kitsaskohaks kahjuks maheliha, eriti selle kättesaadavus.

Kauplustest ta spetsiaalselt mahetooteid ei otsi. Värskete poetomatite, -kurkide ja salati ostmist tuleb Väike-Tarvastu perenaisel ette kord-paar aastas, kuna kodumaja kelder on täis supipõhju ja muid hoidiseid, sügavkülmik aedube, paprikat, metsvaarikaid ja -mustikaid ning maasikaid nii metsast kui ka aiamaalt.

Kohaliku toodangu poode ja riiuleid ...

... on siinpool Emajõge mitu ja erineva suurusega. Suurim ja vanim on taluturg Lõunakeskuses Tartus. Valgas olev Mahedikud müüb ka Ungari mahetooteid. Võrus ja Põlvas saab kohalikku kaupa suurte toidupoodide, nagu Selveri jt kindlatelt riiulitelt, aga ka tootjatelt tellides.

Taluturg tegutseb juba 11. aastat. „Alustades oli meil müügil 25, nüüd juba 350 tootja kaubad,” ütles turu tegevjuht Merle Vall ja täpsustas, et 350 tootjast on üle kolmandiku Valga-, Võru- ja Põlvamaalt.

Hinnataseme kohta sõnas Vall, et „Nopri talumeierei juust maksab taluturul sama palju kui ketipoodides, sest hoiame hinnad suurte poodidega samal tasemel”.

Mahedikud on taluturuga võrreldes noor pood, neil läheb neljas aasta. „Me kasvatame ise puu- ja juurvilja ning küpsetame leiba, mida kõike poes müüme,” ütles Veiko Ardel, kes lisaks tootmisele peab abikaasa Piiaga poodi Mahedikud.

Ardeli sõnul on ostjad poe hästi vastu võtnud. Püsikliente käib nädalas üle poolesaja ja poest viiakse kaup soovijatele koju, ka Võrumaale, kus tellijateks on eraisikud.

„Meie pood ei ole ruumilt suur ning me toome ise mahetooteid ka Ungarist, nagu paprikat, mahlu, letšot, maitseaineid ja muud,” andis ta mõista, et suurt tükki ei tasu haarata ja kõike tuleb ise teha. Nii jääb kohalikku toodangut müüv pood ellu. Sellest poest leiab Võrumaa toodangust näiteks Loona talu veskitooted ja Urvaste kamad.

Võrus laia valikuga kohaliku toodangu poodi ei ole, kuid Hallik-Konnula usub, et tootjad, kes soovivad oma tooteid suuremale hulgale ostjatele müüa, leiavad Võrus võimaluse.

„Uma Meki tootjate võrgustik otsustas uue poe rajamise asemel nimetada oma esinduspoeks Nele kulinaaria, mille paarilt riiulilt leiab päris palju omanäolist toidukraami. Ilumäe talul on oma poekene ning Timmi ja teised poed pakuvad kohalike tootjate kaupa,” edastas ta.

Igas Eesti piirkonnas on neid, kes seisavad hea kohaliku toodangu müümise eest. „Väike-Maarjas on innukas põllumeeste selts, mis tutvustab ja müüb paljude talude toodangut,” tõi Hallik-Konnula näite.

Üks viis, kuidas kohalik toodang jõuab tarbijate lauale, on see, kui tootja viib selle ise kohale. Niisugust võimalust pakub Alt-Lauri mahetalu Rõuge vallast.

„Tulenevalt hooajast ja kauba kogusest viime tooted tellijatele kätte nii Võrru kui ka Tartusse üks kuni kolm korda nädalas,” ütles perenaine Kaja Kesküla. Ta täpsustas, et talu pakub vastavalt hooajale varajast ja hilist köögivilja, maasikaid ja kartulit. „Sõltuvalt pakkumisest ja tellijate soovist võtame ka teiste talude tooteid peale,” lisas ta.

Kesküla sõnul on tootjale kauba kohaletoimetamine soodsam, kuna ei ole püsikulusid, mis kaasnevad kauba müümisega poes. Selle taga, et Võrus ei ole suuremat kohaliku toodangu poodi, on tema meelest nii püsikulud kui ka see, et paljudel on oma aialapike.

Miks tasub eelistada mahedat
Ardel nimetas maheda eelistamisel esimese asjana toidu puhtust. „Suurtootjad panevad maasse mürke, mida me endale nende kasvatatuga sisse sööme ning pärast hakkame ennast ravima,” ütles ta.

Teisena tõstis Ardel esile mahetoodete suurema toiteväärtuse, sest neis on n-ö elavaid toitaineid rohkem.

Valli sõnul tasub kohalikku eelistada ka maaelu kestmise nimel. „Kui meie tootjad jäävad, jääb ka elu maal püsima,” on ta kindel. Ta lisas, et on hea, kui oma maa toodang toidab rahva ära.

Taluturu tegevjuht tunnistas, et käib üliharva mõnes ketipoes, vaid siis, kui koju on vaja kaupa, mida nad ei müü, nagu suhkur, pesupulber jm.

„Mahetoodang on mahe, sest meie seadused on nii ranged, et keegi ei saa valetada,” lausus Vall.

Hallik-Konnula rõhub rohkem toidutootjate südametunnistusele: „Kas ikka pead mürgitünniga põllule sõitma, kui tead, et suur hulk sellest mürgist liigub otse põhjavette ja sealt paljude inimeste kaevudesse.”

Ta lisas, et Eesti põhjavee ülemised kihid on nii rikutud, et terviseamet soovitab valdadel üldplaneeringutes keelata salvkaevude rajamise. „Holland on üleni kaetud ühisveevärgiga, sest looduslik vesi ei kõlba juua. Kui Eesti riik radikaalset mahepööret ette ei võta, oleme varsti samas seisus,” rääkis ta.

Hallik-Konnula märkis, et intensiivtootmine on lihtne, mahetootmine nõuab rohkem täpsust, loodusega arvestamist ja elurikkusest hoolimist. „Kahjuks ei tee riik oma maksupoliitika ja regulatsioonidega mahetootmist lihtsamaks: tänavu kasvasid mahekäitleja järelevalvetasud ootamatult kolmekordseks, samas tavatootjal üleüldse puudub kohustus mürkide ja kunstväetiste kasutamisest aru anda,” tõdes ta.

Urvaste kama tutvumiseks Ameerikasse
Urvaste piirkond on Võrumaal üks, mille elanikud propageerivad kohalikku toorainet ja tarbivad seda ka ise. Kui seltsimajas on päeval kolm-neli inimest, eelistavad nad lõuna valmistamisel, niipalju kui võimalik, ikka kohalikke ja mahetooteid: metsamarju, oma aia juurikaid, Urvaste koguduse maheaia õunte mahla, ümbruskonna talude kanade mune ja muudki.

Urvaste külade seltsi firmatoode on kahtlemata kama, mida on kohalikest toorainetest valmistatud juba üle kümne aasta, ja kaupa leiab paljudest Eestimaa poodidest.

„Nädal tagasi sain sõnumi, et mõned kamad on teel tutvumiseks Põhja-Ameerikasse ja teised kokaraamatu koostaja juurde Londonisse,” rõõmustas Hallik-Konnula.

Tal on hea meel, et seltsi liikmed tunnevad ja usaldavad kõiki mahetalunikke, kellelt nad kama tegemiseks toorainet ostavad. Erinevates kamades kasutatakse Sangaste rukist, nisu, otra, kaera, tatart, põlduba ja hernest ning kõik peale herne ostavad nad Võru- ja Põlvamaa taludest.

Urvaste külade seltsi tooted on Urvaste, Contra-, tatra-, rukki- ja kaerakama, mahe õunamahl, pohlakeelekesed ja kamašokolaad. Seltsimaja riiulitelt leiab ka Loona talu toodangut ja muidugi meie käsitöömeistrite asju.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 01/04/2021 09:21:56