Ilmalik matusekõneleja Jüri Pallo. Foto: Mervi Pallo

Eriolukord on muutnud seni maailmas valitsenud traditsioone. Muutused on toimunud ka matusekombestikus.

Alates 1976. aastast muusikuna, 1987. aastast vaimulikuna ja viimased kaheksa aastat ilmaliku matusekõnelejana tegutsenud Jüri Pallo räägib, et ilmalike matuste puhul olid muutused sündinud juba enne eriolukorda. Leinatalitustel on esile tõusnud reegel „Mida lihtsam, seda südamlikum”.

Pallo toob näite: Põlvamaal mattis ta ühte maanaist, eluaegset traktoristi. Tema sooviks oli, et tema kodust teelesaatmisel kõlaks Teppo lõõts. Soov täideti. Lõõtsalood helisesid koduõuel ning ka hiljem surnuaial muldasängitamise ajal. Muusika saatel rääkis Pallo samal ajal inimese elulugu. Kibe ja ängistav leinameeleolu asendus hinge puudutava rahuga.

2020. aasta kevadel, kui algas eriolukord, toimus enamik matuseid vaid kõige lähemate ärasaatjate ringis. Mobiiltelefonist lasti lahkunu lemmikmuusikat, lugeja ütles mõned sõnad.

Pikad, tseremoniaalsed ning tihti ka paatoslikud tekstid asendusid kõige olulisemate sõnumitega: „Tänan, olid mulle kõige kallim ... jään Sind alati igatsema ... kuni me jälle näeme”. „Olengi matused lõpetanud muinaseestlaste usutunnistusega: „Parim päev on veel ees! Tulevikus kohtume!”,” märgib Pallo.

Jüri Pallo, kes on üks kogenuimaid matusekõnelejaid Lõuna-Eestis, lisab, et on alati matustel kehtivatest reeglitest kinni pidanud.

„Olen teavitanud matusele kogunenud saatjaid muutunud reeglitest enne talituse algust. Kus me seisame, millal ja kuidas lahkunuga hüvasti jätame,” kirjeldab Pallo. Kui osavõtjate arv on piiratud, peetakse nõudest kinni. Suhtumine reeglitesse on mõistev. Matuse ettevalmistamisel eelnevalt kohtumisi ei toimu, suhtlemine ja infovahetus käib telefoni teel või meilitsi.

 

 

Koroonaaja matus
MARJU KÕIVUPUU, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur

Matusekombed on olemuselt üsna konservatiivsed, sest need põhinevad inimeste usulisel ilmavaatel, mis omakorda ajas väga ei muutu. 21. sajandil jõudis ka Eestisse lahkunute tuhastamise komme, mis on aegapidi muutunud järjest populaarsemaks. Seda lubab luterlik kirik ning see on vastuvõetav inimestele, kes pole seotud ühegi kristliku konfessiooniga. Õigeusklikud oma surnuid ei tuhasta.

Surnute tuhastamine on omakorda toonud kaasa uusi kombeid, mis on tunnuslikud rohelisele maailmavaatele, eesmärgiks, et inimesest ka pärast surma jääks võimalikult väike ökoloogiline jalajälg. Üks selliseid on näiteks nn puumatus: memoris.ee/paketid/puumatus.

Kas ja kuidas me uute suundadega matusekultuuris kohaneme, näitab aeg.

21. sajandil on ka matused muutunud kombetalituste poolest lihtsamaks. Näiteks matustel lauldakse vähem. Mäletan veel 1980ndatel, kui kalmistuväravast liikus leinarong hauaplatsile, siis terve tee lauldi, kõiki talitusi kalmistul saatsid laulud, inimesed oskasid ja julgesid kaasa laulda. Kuhugi on kadunud ka väikesed puhkpilliorkestrid, keda matustele kutsuti mängima. Tänapäeval asendab pillimehi keegi süntesaatoril ning vaimuliku või matusekorraldajaga laulab kaasa mõni üksik peieline.

Tuhastusmatuse puhul palutakse sageli pärgi või lilli mitte tuua, mõnel juhul on omastelt palve annetada leinajate lillede-pärgade raha heategevuseks.

Samuti on lahkunu mälestamine, leinamine ja kaastunde avaldamine kolinud sotsiaalmeediasse, nii nagu paljudel meist on selle kasutamine osa igapäevasest sotsiaalsest suhtlusest. Need, kes ei kasuta sotsiaalmeediat, jäävad sellest kõigest ilma ja/või kõrvale, mis tähendab seda, et kõik lähedased ei saa võrdselt matustega seotud infost osa: osa on ühes, osa teises infoväljas, osal see kattub, osal mitte.

Aasta oleme elanud koos koroonaepideemiaga, mis on pannud piirangud ka traditsiooniliste matuste korraldamisele, alates kutsutud külaliste arvust, mis on rangelt piiratud (lähemad sugulased), ning samuti peiete pidamisele. Just vanematele inimestele on piirangud matuste asjus raskesti mõistetavad ja arusaamatud, seda kogesin ka ise eriti koroonaaja alguses.

Matused on ikkagi emotsionaalselt väga keeruline sündmus, siitilmast lahkunud inimesega saame jätta hüvasti vaid üks kord ... rituaalid ja suhtlemine on arvestatav leinateraapia. Ühel selle aasta matusel tõdesime kolleegidega valusnukralt, et kas nüüd ongi nii, et elusate inimestega saab kokku vaid matustel. Kättpidi kaastunnet avaldada ei saa, veel vähem emmata.

Kui peiesid pidada ei ole võimalik ning isegi kui surnuaias kalmul või autode juures pakkuda pärast talitust väikest suupistet ja pits kangemat, siis see pole ju ka päris see ... Tegelikult meie kalmistutel üldjuhul pole selleks sobivaid vabaõhuvarjualuseid, kus oleks võimalik pärast matust korraks koguneda.

Kirstumatuse korral tekib kohe ka küsimus: kes kannab kirstu? Kui need on matusebüroo töötajad, jätab see taas emotsionaalse tühiku. Rituaalides osalemine on ka emotsionaalselt väga tähtis, see aitab leinaga paremini toime tulla.

Õnneks on hauakaevajad juba tänapäeval enam-vähem viisakates tööriietes (ja see peaks olemagi läbivalt kohustuslik, sest see on leinajate-ärasaatjate suhtes lugupidav). Kui lahkunu oli nakatunud koroonasse, ei tohi matustel ka kirstu avada, et lahkunuga avatud kirstu juures hüvasti jätta – see komme on eriti Lõuna-Eestis väga tähtis.

Aasta tagasi kevadel, kui koroonaga seotud hirmud olid väga suured, siis üks leinabüroo oli seda meelt, et peaksime autodega kogunema siiski kalmistule, mitte leinamaja juurde. Algne soov oli ühise leinarongiga leinamaja juurest otse kalmistule sõita. Puudus ka võimalus lahkunuga teha suurem ring, et peatuda põgusaks hetkeks tema kodu või muude oluliste paikade juures, nii nagu see on olnud kombeks. Tahan siinkohal öelda, et matuste korraldamisel on nakkust tõkestavad reeglid loomulikult hädavajalikud, aga need peavad siiski olema läbi mõeldud ja põhjendatud.

Tuhastusmatus on toonud kaasa n-ö kaheetapilised matused: tuhastamine lähedaste ringis ning millalgi hiljem tuhaurni matmine. See tava on koroonaajal võimendunud. Iseasi, kas ja kuidas seda suurema ringi kokkusaamist saab korraldada, kui ajavahe venib juba liiga pikaks.

Olen ise sel koroona-aastal olnud seotud kolme matuse korraldamisega ning koroonareeglite rangusaste on olnud iga kord erinev ja ka Eesti piirkonnad on olnud erinevad. On neid, kes on öelnud, et matus peakski olema suhteliselt lühike, et polegi vaja palju ja pikki rituaale. On neid, kes on olnud häiritud, miks neid pole kutsutud.

On neid, kes ei suuda leppida, et nii mõneski leinamajas on talituseks ette nähtud 30 minutit ja juba järgmised ootavad ukse taga – see on selline kiirmatus. Siin võiks matuseteenust pakkuvad ettevõtted olla paindlikud: mõnel puhul on see 30 minutit täiesti piisav, aga mõnel puhul jääb väheseks.

Kirikus on võimalik teha matusetalitus perekondlikus ringis ja siis avada uksed kõigile teistele, kes soovivad tulla hüvasti jätma. Paljudes kirikutes saab korraldada nii, et ühest uksest tullakse, teisest minnakse välja (n-ö ühesuunaline liiklus), samuti reguleerida uksel sisenejate arvu, et hoida ruumi täitumus lubatu piires. Leinamajades see üldjuhul võimalik pole, mis omakorda piirab ärasaatjate arvu.

Tänapäeval on võimalik suhteliselt lihtsate vahenditega teha videosalvestisi, olen seda ise matustel praktiseerinud ja hiljem kinnises ringis jaganud, et leinatalitusest saaksid osa ka need, kel pole olnud mingil põhjusel võimalik ise kohale tulla. Fotod nagunii.

Kindlasti tekitavad koroonapiirangud uusi rituaale juurde, sest kuidagi tuleb hakkama saada, kuid tõsi on see, et piirangud ei võimalda traditsioonilisi matuseid pidada. Kas see tähendab mõnede vanade matusetavade aeglast hääbumist, näitab aeg. Emotsionaalselt on matuste korraldamiseks praegune aeg tõesti keeruline.

See kõik ei käi vähemalt Tallinna venekeelsete kohta. Neid koroona matuseküsimustes suurt ei sega, näitavad minu juhuslikupoolsed visuaalsed vaatlused.

Loe ka „Koroona mõju matustele: ärasaatjate arv kahanes ja peielauad jäävad ära” 6. mai LõunaLehest.

 

Autor: TARMO SAAR
Viimati muudetud: 20/05/2021 09:19:02