Mätasmajad. Foto: Mari-Anne Leht

Teistsuguse looduse kõrval on Islandil, nagu igal maal, kirjamehed, poliitikud ja kunstnikud, kelle tegusid on väärtustatud, ning pealinnas on piisavalt tähelepanuväärivaid hooneid. Ehkki saare elanikud on ammusest ajast kirjaoskajad, räägivad nad sama keelt, mida kõnelesid nende esivanemad 13. sajandil, ning riik toetab võõrastele arhailisena tunduva keele säilimist.

Algus eelmises LõunaLehes.

Reykjavikist paarikümne kilomeetri kaugusel asuv Reykholt oli ammusel ajal ja on tänapäevalgi kultuurikeskus tänu sellele, et siin elas oma elu teisel poolel Islandi poliitik, ajaloolane ja luuletaja Snorri Sturluson. 1179. aastal sündinud ja 1241. aastal Norra kuninga käsilaste poolt mõrvatud Sturlusonist rääkides kasutatakse enamasti tema eesnime.

„Snorri kirjutas üles kõik viikingite jumalate kohta, temata ei teaks me neist midagi,” rääkis giid Ivi Lemmik Reykholtis, kus kõrgel postamendil seisab Snorri kuju. „Kuju autor, Norra skulptor Gustav Vigeland kinkis selle Islandile,” lisas ta.

Veidi eemal on näha maa-aluse käigu lõpp. Selle käigu kaudu lootis Snorri põgeneda, kuid lõpus ootasid teda kuninga käsilased. Käigu lõpu vastas on tema supluskoht.

„Snorri käis kaks korda Norras. Esimese käigu ajal sai ta seal ülesande Islandi mõjukaid perekondi mõjutada Norra kuninga võimu tunnustama, kuid naastes ta seda ei teinud, vaid tugevdas hoopis oma mõju,” rääkis giid.

1230ndate lõpus läks ta teist korda Norrasse, üks eesmärke oli ilmselt põgenemine mõjukate vastaste eest kodusaarel. Kuningas Håkon keelas tal Islandile naasta, kuid Snorri ei teinud keelust väljagi.

Snorri oli 1222. aastast 1230. aastani mõjukaim isik Islandil. Ta oli saare ainus valitsusametnik, kes pidi seadusi teadma ja neid ette kandma, ning vaidlustes jäi temale viimane sõna.

„Snorrit mäletatakse ka kui skaldilauludele alusepanijat,” sõnas Ivi Lemmik.

Varakust oskas mees samuti hinnata: nii tema esimene kui ka teine naine oli rikas ja oma tütardele leidis Snorri samuti rikkad mehed.

Teine tuntud islandalne Jon Sigurdsson ei olnud rikas, kuid aitas väga palju kaasa sellele, et Island saaks omi asju ise otsustada.

Pealinnas, parlamendihoone vastas pargis seisab 19. sajandil elanud Jon Sigurdssoni kuju kõrgel postamendil. Ta siirdus Kopenhaagenisse õppima, peale õpinguid jäi sinna elama ja töötama: kogus Islandi vanu käsikirju ja toimetas neid trükki.

Samal ajal ajas ta ka Islandi asja. Sigurdssonil oli oluline roll selles, et 1843. aastal taastas Taani valitsus Islandil Althingi, kuigi ainult nõuandva koguna. 1874. aastal anti Taani põhiseaduse kohaselt seadusandlik võim, küll vaid siseasjades, Islandile.

Viis aastat peale seda suri Sigurdsson Kopenhaagenis.

Tema pealinna südames seisva kuju autor on skulptor Einar Jonsson, kelle 26 skulptuuri saab näha Reykjaviks Skolavorduduholti mäel asuva majamuuseumi kõrval aias, kuhu pääseb igal ajal tasuta.

Mõnesaja meetri kaugusel Jonssoni majamuuseumist seisab saare kõrgeim ja üks uuematest kirikutest.

Hallgrimuri ja kontserdimaja Harpa
Kirikuesisel platsi valvab Leif Erikssoni kuju. Tema oli see norralane, kes ammu enne Kolumbust jõudis Ameerikasse.

Ligi 75 meetri kõrgust kirikut ehitati 41 aastat, punkt pandi 1986. aastal. Väljast jätab sakraalhoone võimsa, samas lihtsa mulje. Seest on kirik samuti lihtne, kõrgete kitsaste akendega. Kirik sai nime luuletaja ja vaimuliku Hallgrimur Peturssoni auks. Kindlatel aegadel saab seitsme euro eest liftiga torni, mille igast küljest avanevad vaated linnale.

Sama arhitekt projekteeris sakraalhoone ka Akureyri. Väliselt sarnaneb see pealinna kirikuga ning asub samuti künkal, kuid on esimesest pisem.

Kesklinnas, jahisadama ääres asub kontserdimaja ehk Harpa, mis püüab igaühe pilku, sest maja välisseinad on kaetud ebakorrapärase kujuga klaasist plaatidega. Neid olla seal üle 15 000.

Teisel pealinnaõhtul astusime toakaaslanna Tiinaga Harpa ühest uksest sisse. Nii nagu jugade vaatamise eest ei küsita kroonigi, ei küsi meilt siingi keegi ei raha ega seda, miks me majja tulime. Majas on üks suur ja kolm väiksemat kontserdisaali, mille uksi me avama ei tõtanud. Siin toimuvad sümfooniakontserdid, ooperietendused, nüüdismuusika kontserdid, ka konverentsid jpm.

Mõnus oli jalutada ja vaadata musti seinu, mille vahel kollased uksed. Laiad trepid on helehallid. Harpa ehitamise seiskas 2008. aastal Islandit tabanud majanduskriis, kuid peagi võttis riik ehitamise enda kanda ja 2011. aasta kevadel avas maja uksed.

Linna südames on mitmed majad ja paar jalakäijate tänavat erksaks värvitud, mis vaid hetkeks tundus ootamatu, kuid näitas, et islandlased julgevad teha seda, mis neile meeldib.

Rahvamuuseum
on kindlasti see paik, kus näeb islandlaste eluolu aastakümneid ja enamgi tagasi. Kui pealinnast lõunaranniku poole liikuda, leiabki Skogari rahvamuuseumi samanimelise joa lähedal. Muuseum koosneb kolmest osast: esemete ja tehnikamajast ning eluhoonetest. Viimaste hulgas on ka koolimaja ja väike kirik.

„Üle 70 aasta tagasi hakati kodudest vanu asju ära viskama ning keegi hakkas neid hobi korras koguma,” tutvustas giid Ivi lühidalt muuseumi algust.

Esemete majas on palju selliseid asju, mis annavad aimu aastakümnetetagusest elust saarel. Mõned näited. Siin on suur, kaheksaaeruline puitpaat, kalapüügiks kasutatud lambanahast riided, mida leotati tursamaksaõlis ning mis seetõttu haisenud iivelduseni.

Väljas on vaalakontidest majapidamistarbed ja loomasarvedest tehtud lauanõud. Kuna loomanahast jalatsid olid kallid, valmistati need kalanahast, mis pidasid vaid paar päeva vastu.

Voodilaudadest kuulsin muuseumis esimest korda. „Ühes voodis magati mitmekesi, voodilauad pandi üksteise vahele ning paljud voodilauad olid dekoreeritud,” rääkis giid. Ta täpsustas, et söömise ajal kasutati seda toidulauana: voodilaud asetati põlvedele, lauale aga toidunõud.

Mätaskatusega majad on põnevad õuest vaadates. Pisikeses ja pimedavõitu ruumis on raske ette kujutada, kuidas neis kütteta majakestes üksteise kõrval elati. Kuid veel teise maailmasõja lõppemise järel oli neid, kes elasid mätaskatusega majakestes.

Niisama raske on ette kujutada, et osa külalistest suudaksid islandlaste nimesid, ka kohanimesid, kohe sujuvalt välja öelda.

Mödrudalsöraefi, Eyjafjallajökull...
Võtame näiteks eelmises lehenumbris mainitud Dettifossi joa, mille vaateplatvormi juurde viib teerada üle Mödrudalsöraefi platoo. Kui oluliste jugade nimed on lihtsad, siis mainitud platoo nime veerin endiselt, nii nagu ka osa vulkaanide, nagu Fagradalsfjalli jt nimesid. Kui harjutamise järel tuleb mõne koha nimi sujuvalt üle huulte, ei pruugi see õige olla, sest paljude sõnade kirjaviis ei kattu hääldusega.

Mäletame kõik, kui raske oli meil öelda Eyjafjallajökull. Sellist nime kannab 2010. aasta kevadel pursanud vulkaan, mille tuhk seiskas Euroopas mõneks ajaks lennuliikluse.

Kui esimesed norralased 9. sajandi teisel poolel Islandile jõudsid, kõnelesid nad vana norra keelt. Viimane on aastasadadega palju arenenud, Islandil räägitav keel on jäänud pidama 13. sajandi tagusesse aega ehk sellest ajast on nende kirjakeel vähe muutunud. Tänu sellele saavad islandlased vabalt lugeda ka kaheksa sajandit tagasi kirja pandud saagasid ning riik seisab hea, et nende keel säiliks. Uutele asjadele ja mõistetele nuputavad islandlased omakeelse uue sõna.

On veel üks omapära: enamikul islandlastest ei ole perenime. Perenimena kasutatakse siin kas mees- või naissoost vanema või esivanema eesnimel põhinevat nime. Üksikutel tuntumatel islandlastel, nagu näiteks kirjanik Halldor Laxness, on perenimi.

Üle kahe aasta tagasi Eestit külastanud peaministril Katrin Jakobsdottiril on perenime asemel patronüüm ehk tema perenimi pärineb isa või veelgi varasema meessoost esivanema eesnimest.

Haridust on islandlased ajast aega väärtustanud ja teevad seda tänapäevalgi. „Neil on tavaline, et maakohas töötab lasteaed, kus käib vaid 20 last, ning põhikool, kus käib 30‒40 õpilast, ning kohustuslik haridus on 16. eluaastani,” kõneles giid Ivi. Ta täpsustas, et gümnaasiumi lõpetavad noored saarel 20-aastaselt.

Keelte oskamisele pannakse suurt rõhku, inglise keele kõrval on koolis kohustuslik õppida kas taani, norra või rootsi keelt.

Iga kasulik asi lõpeb kord, nii ka meie Islandil viibimine. „Joad meeldisid kõige rohkem, kuid tuulist ja vihmast ilma ei osanud oodata, nii nagu ka võimalust jalutada vabalt Harpas,” võttis Tiina tagasilennul kokku esmamuljed.

Lõpp.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 08/07/2021 09:02:42