Vana-Koiola järv novembri lõpus 2021. Foto: Vidrik Võsoberg

„See on nii ülekohtune lugu, et tahaks karjuda, aga see ei aita,” kurdab mitmel rindel rabav Margus Ader, kes peab Vana-Koiola järve kaldal maakodu, kuid ei saa kohati järvest saunavettki võtta. Aegamööda surev maaliline väikejärv on aga tänu tema tegevusele vähemalt eri ametkondade teravdatud tähelepanu all.

Juba viis ja pool aastat tagasi kirjutas LõunaLeht esimesena Põlva ja Võru vahel asuva Vana-Koiola järve probleemist, seda loos „Hooldekodu elanike reovesi voolas külajärve”. Resümeerime lühidalt: „Maalilise järve kaldal asuv kohalik hooldekodu on kanalisatsioonisüsteemi ehitaja saamatuse tõttu juba mõnd aega reostanud reoveega ümbruskonna armastatuimat suplusveekogu. Mitmesaja kurja külaelaniku survel asuti probleemi lahendama, see osutus erinevatel põhjustel aga kaunis keerukaks ja ajamahukaks ettevõtmiseks.”

Tuli välja, et 2014. aastal rajatud hooldekodu kanalisatsioonisüsteem ei töötanud kaks aastat hiljem ikka veel nõuetekohaselt. Muu hulgas takistas imbüsteemi tööd väga savine pinnas, etteheiteid oli ka reoveesüsteemi ehitajale, kuid too keeldus vastutust võtmast. Toonane Laheda vallavalitsus pidas mõeldamatuks hooldekodu ajutist sulgemist heitveesüsteemi ümberehitamiseks. Tegevust pidurdas ka bürokraatia. Tollane vallavanem tõdes – varakevadel 2016 –, et selle probleemi lahendamine on paraku aeganõudev. Probleemi keerukust tunnistas ka keskkonnainspektsioon.

Varakevadel 2021 ehk viis aastat hiljem haaras Vana-Koiola järve ääres maakodu pidav multitalent Margus Ader ämbri, et jääaugust saunavett tuua. Ämber oli solki täis. Probleem ei olnud mehele võõras ja lehkava kollase vee allikas oli talle varasemast teada.

2015. aastal oli keskkonnaamet tõdenud, et hooldekodul pole reoveepuhasti järve suunamiseks vee erikasutusluba ja seda ka ei anta, kuni puhasti pole korralikult ümber ehitatud. Poolteist aastat hiljem ei vastanud heitveeprobleemid endiselt nõuetele.

Neli aastat tagasi ehitati reovee puhastussüsteem viimaks ümber, keskkonnaametnikud andsid veeloa ja uus ehitaja kinnitas, et süsteem pole peale renoveerimist järve reostanud. Siiski selgus, et 2020. aastal kippusid biopuhastis bakterid surema ning süsteem ei töötanud korralikult.

Ader kutsus tänavu kevadel kohale keskkonnaameti, kuid nood reostust ei leidnud. Läks vaidluseks, kas järve siis reostatakse või mitte. Näiteks hüdrobioloogia ja kalanduse emeriitprofessor Ingmar Ott leidis, et vee erikasutusluba ei sisalda mitmeid olulisi piirnorme. „Kui juba haiges järves on teada haigustekitaja, siis on esimene asi see likvideerida, s.t sellisesse järve ei tohi valguda heitvesi,” kirjutas Ingmar Ott hiljem Postimehes.

Margus Ader sai muu hulgas teada, et keskkonnaamet teatab veeproovide võtmisest pikalt ette ja nii saab reoveemahuti hooldaja need aegsasti tühjaks vedada. Endine tippsportlane ei jätnud asja niisama, vaid palus näiteks heal tuttaval Jüri Ratasel korraldada endale audientsi keskkonnaminister Tõnis Mölderi jutule, teemaks Vana-Koiola järve seisukord. Lisaks teatas Ader õiguskantslerile oma hinnangust, et keskkonnaamet ja Põlva vald (Laheda õigusjärglane sügisest 2017) ei ole järve reostuse kõrvaldamisega piisavalt tegelenud. Ka pöördus Ader ajakirjanduse poole ning sügisel ilmus Postimehes vanameister Priit Pulleritsu sulest põhjalik ülevaade.

„See on nii ülekohtune lugu, et tahaks karjuda, aga see ei aita, olen ajanud seda südamest, kodanike ja Eesti looduse nimel,” teatas Margus Ader LõunaLehele. „Ega jaks on otsas. Kuid kogu elu on olnud üks vastupidavuse proovilepanek, treenimine, ning seismine asjade eest, mis vajavad seda.
Alati on vaja võitlejat, et kuhugi jõuda, kuid see, kes võitleb, väsib kõige enam.”

Maaülikooli teadlaste uuringus öeldakse, et Vana-Koiola järv on halvas seisundis ja „veekogu ei talu enam survetegureid”.

Põlva vallavalitsusest öeldi sügisel Postimehele, et hooldekodu biopuhastile tehti suvel parendustööd (läbipesu) ja pärast seda on puhasti toiminud nii, nagu peab.

Amet: reovesi pole häda peamine põhjus
Keskkonnaameti peadirektori asetäitja keskkonnakasutuse valdkonnas Erik Kosenkranius reageeris ajaleheartiklile ja Aderi võitlusele avaliku teadaandega, milles kinnitas, et Vana-Koiola järve kinnikasvamise peamine põhjus ei ole hooldekodu reovesi.

„Oleme nõus artiklis toodud väitega, et Vana-Koiola järv on halvas seisundis,” teatas Kosenkranius. „Paraku on kesise või halva kvaliteediga ligi pooled Eesti veekogud, seega pole Vana-Koiola kahjuks silmatorkav erand. Paratamatult muutub vee kvaliteet eriti halvaks ja selle reostus nähtavaks kuumal suvel, kui veekogu õitseb. Eriti selgelt oli see protsess näha selle aasta kuumal suvel nii Vana-Koiolas kui ka teistes veekogudes.”

Ametnik sõnas, et järve varasema seisundi kohta puuduvad detailsed uuringud ja puudub veekogumi seisundihinnang. Siiski saab tema kinnitusel kindlalt väita, et tegemist on eutroofse järvega, mille seisund on halvenenud sinna aastakümnete jooksul kogunenud setete tagajärjel.

„Nii kurb kui see ka ei ole, on järvede kinnikasvamine pöördumatu looduslik protsess, mida pikas perspektiivis on võimatu ära hoida,” teatas keskkonnaameti esindaja. „Loomulikult tekitab igasugune inimtegevus, sh ka hooldekodu reoveepuhasti, järve kaldal asuva suvekodu kasutamine või see, et kogukonnaliikmed käivad järves suplemas jne, veekogule lisakoormust. Reoveepuhastil on kindlasti järvevee kvaliteedile mõningane mõju, aga see mõju jääb siiski kokku lepitud piiridesse.”

„Pikemaajalise seire lõppedes saame teha järeldused järve seisundi kohta ning hinnata, kas ja milliseid samme tuleb järve keskkonnaseisundi parandamiseks astuda,” lõpetas Kosenkranius oma pöördumise.

„Nende õigustused, täiesti pealiskaudne,” leidis selle peale Margus Ader. „Et kõik meil siin ongi pahasti, mis sest, et ei uuri ja laseme reovett, kuhu soovime. Demagoogia, õigustused, laiskus asju teha, nagu peab. Rääkimata tunnistamisest.”

Õiguskantsler: proove võiks teha ette teatamata
Õiguskantsler Ülle Madise saatis mõni nädal tagasi keskkonnaametile ja Põlva vallavalitsusele kirja soovitustega Vana-Koiola järve puudutavate keskkonnaotsuste kohta.

Õiguskantsler ütles kuudepikkuse olukorra jälgimise kokkuvõtteks muu hulgas järgmist: augustis ette teatamata tehtud kontrollkäigu ja selle käigus võetud proovide tulemused jäid kahe labori teatel lubatu piiresse, samas oli heitvee üldfosforisisaldus suhteliselt suur. Veel märkis Madise, et 2021. aasta suvel on nii keskkonnaamet kui ka Põlva vald hooldekodu heitveepuhastiga aktiivselt tegelenud „ning sellest võib järeldada, et puhastit on võimalik järjepideva hooldamisega ja järelevalvega kasutada nii, et sellest väljuv heitvesi vastaks nõuetele”.

Kokku seitse lehekülge pikas pöördumises palus õiguskantsler muu hulgas edaspidi nii Vana-Koiola kui ka teiste sarnaste veekogude kaitseks enne keskkonnaloa andmist selgitada välja suublaks oleva järve seisukorra ning lähtuda sellest nõudeid kehtestades. Veel palus Madise keskkonnaametil kaaluda võimalust, et järelevalve käigus veeproovi võtmisest ei teatata keskkonnaloa omajale mitu päeva ette.

Põlva vallal palus õiguskantsler jätkata hooldekodu heitveepuhasti hooldamist viisil, mis tagab selle nõuetekohase töö, ning täita keskkonnaseadustiku üldosa seaduses sätestatud keskkonnakaitse põhikohustusi.

„Põlva vald kui kohalik omavalitsus ja ka hooldekodu pidaja vastutab selle eest, et Vana-Koiola järv vastaks igaühe tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna tingimustele, millega inimestel on oluline puutumus,” teatas Ülle Madise vallale.

Ühtlasi palus ta nii ametil kui vallal hiljemalt tuleva nädala esmaspäevaks teada anda, mida nood kavatsevad soovituste järgimiseks teha.

Vald võtab asja tõsiselt, amet kujundab seisukohta
„Põlva vallavalitsus on teostanud erinevaid parendustöid ning heitvee analüüside tulemused on vastanud väljastatud loa nõuetele,” teatas LõunaLehele selle küsimuse peale valla keskkonnaspetsialist Reelika Raig. „Planeeritakse heitvee suublaks oleva serpentiini rekonstrueerimist. Ühtlasi kavatseb vallavalitsus jätkata regulaarseid reoveepuhasti hooldustöid, mis tagab selle nõuetekohase töö.”

Keskkonnaametilt pärisime esmalt, miks üldse on seni toiminud kord, et keskkonnaloa omajat teavitatakse veeproovide võtmisest mitu päeva ette.

„Regulaarsel proovivõtmisel on eelnev teavitamine vajalik, sest vastasel juhul ei ole võimalik võtta nõuetekohaseid proove,” teatas ameti veeosakonna juhtivspetsialist Karina Laasik. „Nimelt peab proovivõtukoht olema enne puhastatud sellisest saastest (nt biokile, sete jms), mis võib analüüside tulemusi mõjutada. Nii toimib Eesti Keskkonnauuringute Keskus kõikide korraliste veekvaliteedi proovide võtmisel ka teistes proovivõtukohtades.“

Ameti järelevalveosakonna Põlvamaa büroo juhtivinspektor ja atesteeritud veeproovi võtja Liivi Inno märkis täpsustavalt, et vee- ja joogiveeuuringute proovide võtmine on veeseaduse standarditega täpselt reguleeritud. Neid nõudeid tuleb järgida nii keskkonnaametil kui ka kõikidel teistel proovivõtjatel. Proove võivad võtta vaid atesteeritud isikud, kes on läbinud vastava koolituse.

Inno kinnitusel tuleb proove võttes jälgida veeseadusega kehtestatud keskkonnaministri määrust, mis seab proovivõtumeetodid. Ta tõi välja hulga paragrahve, millest ühe järgi peab proovivõtukoht olemas puhas.

„Seetõttu tuleb ka Vana-Koiola hooldekodu biopuhasti heitveetoru ots iga kord piisavalt palju aega enne proovi võtmist puhastada, et proovi saaks teha õigetes tingimustes ja proovi tulemused oleksid korrektsed,” sõnas ameti töötaja. „Kuna toru puhastamisel lükatakse toru siseseinale kogunev biokile ja muud võõrised lahti ja vooluhulk on väike, siis ei suuda voolav vesi kogu lahti lükatud sodi torust piisavalt kiiresti minema uhtuda. Kui sellises olukorras võtta proovi, siis näitab proov heitveetorusse aja jooksul settinud saasteainete kogust, mitte puhasti efektiivsust.”

Mida kavatseb keskkonnaamet õiguskantsleri soovituste järgimiseks teha?

„Kuna õiguskantsleri soovitused on laiaulatuslikud ja puudutavad praktika muutmist, siis keskkonnaamet alles kujundab oma seisukohta,” vastas Karina Laasik.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 02/12/2021 09:45:37