Foto: erakogu

Esimene advent 2021. Võru. Kultuurimaja Kannel ees ootab 58-aastane Jüri. Jaak tuleb Hilaro proovi ning toob Jürile kingituse Ennolt. Basskitarri Musima.

Jüri ei leia sõnu, et Jaaku ning Ennot üllatuskingituse eest tänada. Võrus on maha sadanud lumi, külm ning karge, täpselt nagu tookord..

Aasta 1978. November, koolivaheaeg. NSVL valmistub Moskvas Punasel väljakul pidama Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Olen oma kunagise sõbra Andresega sõitnud rongiga Moskvasse. Moskvas paugub käre pakane, kuid Punasel väljakul Lenini mausoleumi ees lookleb lõputu järjekord, kõik tahavad näha Leninit. Enne Moskvast lahkumist otsustame Andresega külastada Saksa Demokraatliku Vabariigi kaubandusesindust Moskvas. Kaubamaja Schwerin. Ja seal muusikariistade osakonna leti taga ta seisabki!

Hinnatud pill. Üle Moskva lumehangede sumpasime, pilli hellalt hoides. Rongis ei maganud ma sekunditki, hoidsin pilli kõvasti käes. Tõin ta Eesti pinnale. Ees ootasid mängud. Pulmad, juubelid, tantsupeod.

Võin eksida, kuid miskipärast on mul tunne, et ühe esimese mängu oma uue pilliga tegin Vana-Koiola kultuurimajas. Aasta ikka sama. 1978 lõpp. Külm talv, lumi. Pulmad. Ei mäleta, kelle pulmas meie, Parksepa poisid, mängisime, kuid mäletan selgesti, kes pulma „kontvõõrad” olid. Vennad Koosapojad. Mängisime. Noor rahvas tantsis. Vanemad inimesed istusid lauas, jutlesid, nautisid pidu.

Kui äkki hakkasid keset saali kõlama matsud. Kellegi valge triiksärgi varrukas rebiti küljest. Järgmine pilt on sellest, kuidas värske abielumees visati selili pidulauale, ämmale-äiale otse sülle koos salatikausside ning pudelitega. Klirisesid klaasid, nõud, laud ise jäi püsti. Andres hüüdis mikrofoni: „Jätke järele, jätke järele!” Keegi oli haaranud mikrofonijuhtme võimenduse küljest lahti. Saalis käis suuremat sorti andmine. Ei saanudki aru, kes kellega kakleb ning kui palju on ühel ja teisel pool võitlejaid. Meie, pillimehed, haarasime oma väärtuslikud pillid, võimendused, kiiruga peitsime need lava taha ruumi. Ise läksime vaatama, mis juhtub saalis. Saal oli kaklejatest tühi. Andmine oli liikunud õue. Peagi hakkasid väljast mehed tagasi saali tulema, mõned uhkustasid, et küll ma ikka neile andsin.

Saalist oli pulmapidu ning pulmameeleolu kadunud. Tohterdati haavu. Kokkuvõte. Kolm venda Koosapoega olid tulnud kutsumata pulma, sest kuuldavasti oli ühe Koosapoja pruut ikkagi otsustanud abielluda teise poisiga. Kolm Koosapoega üllatasid pulmalisi. Kokku võis olla pulmas ligemale 60 inimest, arvestades, et pooled olid mehed. Tõsi küll, vanemad mehed ei sekkunud noorte löömingusse. Ikkagi peab Koosapoegade auks ütlema, et nad ei lasknud end heidutada ülekaalukast vastasest. Üks Koosapoeg kakles korraga vähemalt viie mehega. Kui Eesti kaitseliidus ning kaitseväes on kõik Koosapojad, siis ma usun, et Eesti vaenlase nahas ei tahaks küll keegi olla.

Nii möödusid aastad. Pilli mängides. 1982. aasta mais läksin nõukogude armeesse aega teenima. Ma ei tahtnud, et mu pill mind igatsema jääks. Otsustasin basskitarri kinkida oma noorele sugulasele Ennole.

Ise läksin sõjaväkke. Sõjaväest tagasi tulles ootasid mind ees teised teed ja huvid. Oma vana basskitarri olin ma juba ammu unustanud.

Kuni selle aasta advendini, mil mu sugulane Enno otsustas mind üllatada. Mis edasi saab, ei tea. Pill on ühe oma lugudest ära rääkinud.

 

Autor: JÜRI PALLO, Võrus, advendiajal 2021
Viimati muudetud: 09/12/2021 10:26:52