Kuigi jõulukuu paneb meid rohkem oma lähedaste jaoks aega leidma, peaksid nooremad looma seenioriteni senisest enam tehnoloogilisi sildu, et isoleeritust ühiskonnas vähendada.

Viimaste aastate jooksul, kui olen uurinud tehnoloogia rolli seeniorite igapäevaelus ning toetanud neid digiteadlikkuse kasvatamisel, on jäänud paljudes telefonikõnedes või laua taga peetud vestlustest kõlama lause: „Eks ma ikka tahan, et lapsed aitaksid, aga neil on ka nii kiire ja ma ei taha jalus olla”. Nende häälest on tunda igatsustunnet ja kurbust.

Paljud eakad tunnevad puudust inimesest, kellega rääkida. Just selleks, et päeva jooksul kodus tekkivast üksindustundest ei tekiks hall vari, mille taha võivad hakata kaduma nii turvatunne kui ka elurõõm. Mõtle, sinu kümme minutit kestev telefonikõne isale või vanavanemale võib olla põhimõtteliselt ainus dialoog tema päevas või nädalas üldse. Loomulikult võib tema kööginurgas mängiv raadio või huugav teler olla seltsiline missugune, aga mõtleme hetkeks: kui kaua me ise nii jaksaksime?

Ometigi elame tehnoloogiamaailmas, mis peaks inimesed mingil määral kokku tooma. Tegelikult ju nii ongi, aga siiski toimib see pigem tänaste noorte ja tööealiste seas. Vanemaealiste ja nende laste vahele tekitab tehnoloogia täna veel pigem generatsioonidevahelist lõhet, mis omakorda põhjustab eakatele üksildust, turvatunde kadumist ning palju muid probleeme. Samas rõhutavad uuringud lähedaste olemasolu vajalikkust vanaduspõlves, mis tõstab pensionipõlve kvaliteeti ja aitab kaasa digitaliseeruva keskkonna kohandumisele vanemas eas. Vanaduspõlves sotsiaalse kapitali omamine on lihtsalt määrava tähtsusega.

Seeniorite elukvaliteedi tõstmine, seda eriti tehnoloogia toel, ei ole ainult mõne üksiku hinge küsimus, vaid ühiskonna valukoht laiemalt. Eestile on iseloomulik rahvastiku vananemine, sealhulgas inimesed üksnes ei vanane, vaid ka elavad kauem. Selleks, et ühiskonnas elavad eakad saaksid olla sotsiaalselt kaasatud ning tõsta enda elukvaliteeti tehnoloogia poolt pakutavaid lahendusi kasutades, on oluline pikemaajaliste strateegiate kõrval tegutseda kohe. Jah, meil on Eestis loodud mitmeid plaane, räägime juba aastaid elukestvast õppest, aga reaalsed käegakatsutavad lahendused? Nende edasiminek peaks olema tunduvalt kiirem. Kes peaks siinkohal vastutuse võtma? Näpunäitajate meri. Just seetõttu lasub minu hinnangul igal digipädeval inimesel vastutus aidata viia enda lähedasi eakaid tehnoloogiale lähemale. Samal ajal lootes, et kunagi tekib ühiskonnas ka laiapõhjaline süsteem – enne, kui seda juba järgmisel põlvkonnal võiks vaja minna.

Samas ütlevad need, kes pole vanad, et küll see probleem kaob. Uus generatsioon oleks justkui tehnoteadlikum, aga siinkohal äratus: meie kõigi kognitiivne ja füüsiline võimekus langeb ajas. Jah, ka sinul, 23-aastasel tudengil või keskealisel tippspetsialistil. Meie endi ja tehnoloogia areng ei ole omavahel korrelatsioonis ning ma olen enam kui kindel, et kuigi tulevikus võib tehnoloogia tänasest enam vanemaid inimesi toetada, siis tuleviku seenior, nagu näiteks sina, peab samamoodi tulema toime väljakutsetega millegi uue õppimisel. Mõtle, kui sa peaksid seda tegema täiesti üksi?

Uuringud näitavad jällegi, et olukord on muutumas teatud määral paremaks: seenioride internetikasutus on kasvanud, samuti tarbitakse järjest enam uut meediat, mis eeldab eakatelt arvuti kasutamise oskust. Täna kasutab üle poole 65-74-aastatest arvutit, kusjuures nendest 39% hindab oma arvutikogemusi rahuldavaks või heaks. Siiski muutuvad vanuse suurenedes ka inimeste hinnangud oma arvutikasutusoskustele. Olgugi, et vanemate põlvkondade esindajad ei tunne end internetis suheldes sama mugavalt ja kindlalt kui nooremad, tunnetavad nad siiski, et internetipõhised kanalid aitavad vähendada nii geograafilist kui psühholoogilist distantsi.

Eks meil kõigil on „ikka nii kiire”, aga meie vanemad ootavad meiega suhtlemist ja kohtumist, mida jääb järjest hektilisemaks muutuvas maailmas iga päevaga vähemaks. Just seda kohtumist, kus sinu vanaema saab panna kohvivee keema või taat rääkida lugu, mida sa võid olla juba paar korda kuulnud. Ja kui sellel kohtumisel saab keegi selgeks, kuidas arvutit kasutada või telefoniga videokõne teha, siis ma tänan sind.

Meist endist sõltub, kui lähedal me enda jaoks olulisi inimesi hoiame – olgu see siis tehnoloogia kaasabil või mitte. Leiame vähemalt igas päevas selle hetke, et teha neile üks kõne ja küsida „Kuidas sul läheb?” Olgu see alati nii, mitte ainult saabuval jõuluajal. Kui see võimalus veel olemas on.

 

 

Autor: KARL GUSTAV ADAMSOO, Telia Eesti seeniorite digipädevuse projektide juht
Viimati muudetud: 23/12/2021 09:34:43