Vello saab nüüd nautida luksust veereda ratastooliga duši alla. Foto: erakogu

Kas kujutate ette, et elate keset linna kõigi mugavustega korteris, aga pesete end hädapäraselt nuustikuga titevannist? Niimoodi aga elas kolmveerand aastat omaaegne kange traktorist, põlvamaalane Vello.

Praegu Põlvas nn linavabriku piirkonnas elav Vello Lasman (74) on elanud töökat elu. 1966. aastal sai ta Saaremaal kooli lõpetades põllumajandusmasinate remondilukksepa ja traktoristi paberid. Moskvas sõjaväes olles aitas ta „Jossi” (roomikbuldooser T-130) peal töötades Nõukogude Liidu pealinna üles ehitada. Traktoristitöö on viinud teda Jõgevale, Pärnusse ja Viljandisse, istumise all on olnud nii Joss, Kirovets kui ka nn väike Kirovets. Pikimalt on tööd tehtud Põlvamaal, omal ajal MEKis ja viimati Põlva Maaparanduses.

„Tuhapüti peal töötasin, panin Võru- ja Põlvamaal ja isegi Tartumaal tuhka talumeestele,” meenutab mees veel kümmekonna aasta tagust aega.

Nõukogude aja traktoriste saatis kõvade viinavõtjate maine. Vello aga polnud isegi enne usu leidmist eriline napsitaja.

„Ma pigem hoidusin sellistest ringkondadest ja viinavõtmistest ja polnud isegi enne usklikuks saamist suur viinamees,” märgib ta. „Mulle ei istunud. Proovinud olen ikka, aga mitte selliselt, et peaks kohe võtma.”

Kuidas aga Vello usu leidis, on omaette lugu. 1974. aastal läks ta tööle Viljandi näidissovhoosi. Kaks aastat hiljem meelitati ta parteisse, lubati Žiguli ostuluba ja ühepereelamut Viljandis. Aga ei antud. Parteisekretär teatas, et teistel on seda rohkem vaja ja parteilasena peaks Vello sellest aru saama.

„Siis ütlesin, et miks mul seda parteid vaja on,” meenutab mees.

1978. aasta 12. augustil peeti Räpina lähistel Rahumäel Vello ema juubelit. Mees nägi külaliste seas inimesi, kes ei pruukinud alkoholi ja olid üldse kuidagi teistmoodi. Vello oli küll Räpinas ristitud ja hiljem ka leeritatud, aga seda viimast rohkem kombe pärast. Samas oli talle meeldinud Georg Lillemäe matusekõne ta isa haual. Vello tahtis, et Georg tema eest paluks.

„Georg ütles, et paneme põlvili ja palume. Mina ütlesin, et ei hakka kellegi ees põlvitama,” räägib toonane kommunistliku partei liige. „Aga kui seda tegin, siis tuli selline rõõm südamesse, et on siiamaani püsinud. Ütlesin rajoonikomitee sekretärile, et ma olen nüüd usklik, ma näen, et te teete inimestele ülekohut ja ma ei taha enam parteilane olla.”

Parteimees oli Vello sõnul küllaltki arusaaja inimene, pakkus, et Vello võib ju kirikus käia, kui ta tahab, ning meelitas isegi uue lubadusega autoostuloa saamiseks. Vello aga jäi põhimõttekindlana aga oma otsuse juurde. Parteist visati ta siiski välja alles siis, kui liikmemaksud mõnd aega maksmata olid olnud.

Vähi järel tagasi traktorirooli
Kõiki inimesi, olgu nad usklikud või mitte, tabavad vahepeal haigused. „Ei ole nii, et kui oled usklik ja palud, siis pannakse sind mingisse kesta ja säästetakse, see pole nii üks ühele,” märgib mees.

2010. aasta märtsis saatis Vello perearst Mare Torn ta ultraheliuuringule, selgus, et paremas neerus on kahtlane tükk. Perearst suunas mehe Maarjamõisasse, kus tehti uuringud ja öeldi: kohe noa alla, siis veel pääsed.

„Aprillis 2010 oli opp, arst ütles, et saime kõik puhtaks ja mingit probleemi pole. Ja siis 11 aastat elasingi nii, et probleemi polnud, kui järsku välja lõi ja nii äkitselt veel,” tõdeb mees.

Aga peale operatsiooni keeras Vello veel mitu aastat raske Kirovetsi rooli, kuni lõpuks tervis enam töötada ei lubanud ning mees otsustas pensionile jääda.

Saatuslik 2021. aasta
Veel aastapäevad tagasi juhtis Vello autot ning hooldas oma 92-aastast voodihaiget ema. Paraku jäi ta sel aastal ise abikaasa Ruthi hooldatavaks ning ka ema lahkus meie hulgast kõrges eas.

„Veebruaris, vist 10ndal väljas kukkusin, jalg läks alt,” meenutab ta. „Mõtlesin, et mis häda nüüd siis. Sain ise püsti. Mõni päev hiljem jälle kukkusin ja sain aru, et asi pole õige.”

Peatselt ei saanud mees enam pea üldse kõndida. Perearst tuli teda koju vaatama ja suunas Maarjamõisasse. Vabariigi aastapäeva eelsel jäävihmapäeval kõndis Vello oma jalgade peal trepikotta, kuid kukkus ja enam püsti ei saanud.

„Taksojuht Aavo tuli üles, et kuhu sa jäid. Helistas päästeametisse, natukese aja pärast tuli neli politseinikku Põlva patrullist, kes tassisid mu alla taksosse,” on mehel see päev eredalt meeles. „Sain Tartusse kompuutrisse ja õhtul tagasi. Siis kolm päästeameti noormeest kandsid mu üles siia voodisse. Et 23. veebruaril jäingi jalutuks ja voodisse kohe. Tuli vastus haiglast, et metastaas on seljalüli vahel ja surunud närvid kokku, sellepärast ei saagi kõndida. Tehti keemiaravi, võtan rohtusid ja kord kuus käin Tartus kontrollis.”

Vaevarikas pesupäev
Arstil käib Vello nii, et annab arstipäevast teada valla sotsiaaltöötajale, too tellib invatranspordi ja sealsed mehed veavad sajakilose Vello koos ratastooliga neljandalt korruselt autosse ning hiljem tagasi koju. Transpordimurest suuremaks osutus eluaeg iseseisev olnud mehe jaoks aga selline elementaarne asi nagu pesemine. Et kortermaja vannituba pole invaliididele mõeldud, nägi mees juba siis, kui üritas seal oma ema pesta. Endal polnud sugugi kergem.

„Oligi nii, et proua siin ja vahepeal tütar käis abiks Tartust – teised lapsed on kaugel, Texases ja Tallinnas – ning võtsime väikse kollase plastist lastevanni,” kirjeldab Vello. „Istusin ratastoolis, kummardusin ette ja nii sai pead pesta. Ja siis kehast märja lapiga tõmmati üle, nii nagu saadi.”

Proua Ruth sattus nägema vallalehes teadet, et vald toetab vajadusel eluaseme kohendamist. Vello pöördus valla poole, sai teada, et avaldusi võetakse vastu septembri alguseni ja siis otsustatakse toetuse saajad. Vello sai positiivse vastuse ja kolme valla poolt heaks kiidetud ehitaja kontaktid. Neist välja valitud tuttav mees pidi aga Vellole esialgu pettumuse valmistama.

„Helistasin Evari Pakkalile, tema poeg elas meil siin all, aga ta ütles, et sel aastal ei saa, kõik ajad on kinni,” räägib mees. „Aga siis ise helistas, et kuidas oleks, kui tuleksime tegema, üks klient kukkus ära. 29. november oli see kõne ja 8. detsembriks vannituba valmis.”

Vello saab nüüd end abikaasa väikese abiga veekindla ratastooli abil kaldteed mööda vannituppa veeretada, seal kardina ette tõmmata ja end duši all suuremalt jaolt omal jõul põhjalikult ära pesta. Viimane põhjalikum pesu oli mehel maikuus haiglas.

„Nüüd on inimese tunne kohe,” kiidab ta. „Kui varem proua lapiga pesi, siis mis see ikka on ...”

Jõuluime ja õppetunnid
Sellest väikesest jõuluimest on Vello sõnul üht-teist õppida. Näiteks seda, et inimene peab julgema abi küsida.

„Ma ei teanud, kuhu pöörduda, ja ma ka ei taha inimesi tüüdata ja koormata, kõigil ju raskusi ja probleeme. Aga näe, otsustati abi anda ja isegi nii toodi seda ettepoole, et enne jõule sai valmis,” kiidab mees. „Näed, kuidas Jumal korraldas, inimeste südamed lahti tegi ja mulle seda võimaldas. Inimeste südames on headust.”

Lõpetuseks jagas tänulik Vello lugejatele paar õpetussõna, mis temani jõudnud nii jumalasõna kui elukogemuse kaudu.

„Kui teed ise teistele head, siis tehakse ka sinule. Ja sõnadel on väga suur kaal. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla ja vaadata, mida suust välja ajad. Kui sa ütled naisele, et ma armastan sind, siis ta vastab ka nii. Aga kui ütled, et kuule, sina vanamoor, mine ära siit, siis vaata, mis sa vastu saad,” ütles Vello tõsise huumoriga.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 23/12/2021 09:45:06