Oleskite ülesehitatud kodumaja. Foto: erakogu

Võrumaa kirikuõpetaja Argo Olesk teeb neil päevil eelviimaseid ehituse ja asjade vedamise töid oma uues-vanas kodumajas. Suvel tulekahjus hävinud maja on uuesti üles ehitatud ja jõululaupäeval istub Oleskite pere taas omaenda kodus kuuse juurde.

„Jah, jõululaupäeval oleme kogu perega ikka uues kodus. Vanas uues kodus. Nii valmis on see juba praegu ehitatud, et saame sisse tulla,” kinnitas Pindi ja Vastseliina koguduste õpetaja Argo Olesk mõni päev tagasi LõunaLehele. „Mõned asjad on veel tegemata, aga sees saab elada. Soe on sees. Lootus jõululaupäevaks koju tulla meil oli ja paistab, et see läheb täide.”

Teada on, et uutes kodudes võivad vahepeal jääda mõneks ajaks ootele sellised pisiasjad nagu näiteks põrandaliistude paigaldamine. Olesk nentis, et tema kodus jääb esialgu tegemata osa põrandaid ja mõned plaatimistööd. Aga igatahes on maja elamiskõlblik ning vastu jõulu pidi pottsepp lõpetama ka uue ahju ehitamise. Seni saadi soe tuppa vastse pliidi ja õhksoojuspumbaga.

Muidugi ei saa alahinnata pererahva enda sitkust ja panust. Kuid kirikuõpetaja märkis, et maja on taastatud annetuste abil. Mäletatavasti kutsus EELK peapiiskop Urmas Viilma suvel toetama Oleskite peret kodu taastamisel. Kuna tulekahju järel tundus maja kaunis trööstitu, oli algul kavas ehitada vana maja kõrvale uus, senisest väiksem kodu.

„Peale põlengut oli pilt üsna kole, siis me ei uskunud, et põlenud majast asja saab,” nentis Argo Olesk. „Mõtlesime, et ehitame uue, aga uut olnuks veel raskem püstitada, kallim ja aeganõudvam. Aga kui saime voodri maha kisutud, siis osutus pilt lootustandvaks ja tundus, et on võimalik ka põlenud maja taastada.”

„Oma on ikka oma,” rõõmustas ta, et aastate jooksul hoole ja armastusega üles ehitatud kodumaja taastamise teed sai mindud. „Meie kogemus on olnud, et vana maja on olnud lihtsam taastada, kui olnuks uut ehitada. Et tead siin neid nurki ja asju ja oskad arvestada. Ehitajal on küll olnud keerukam: peab arvestama, mis siin on juba olemas, milliste lahenduste abil uut ja vana siduda.”

Tahmaleha vastu liivaprits
Majast kisuti maha põlenud laudis, seinad käidi seest ja väljast üle liivapritsiga. Majaomanik sõnas, et julgeb seda soovitada, sest liivaprits võttis tahmalõhna täiesti ära ja nii mõnigi külla sattunu imestas hiljem, et põlengulehka pole üldse tunda. Olesk lisas, et kohati käidi seinad veel üle ka soodapritsiga ning kindlasti aitas seegi põlenguleha neutraliseerida.

Vana maja ehitati üles 15 aasta jooksul ning alles mullu sai makstud ehitamiseks võetud pangalaen. Nii oli pererahval suurest murest hoolimata värske ehitamiskogemus ja võimalus mõni asi varasemast veelgi paremini teha.

„Soojustus sai paremaks, ma usun,” leidis peremees. „Varem oli meil see tehtud villaga, aga villa olid hiired kohati ära söönud ja katuse alt oli ka ära vajunud. Nüüd lasime soojustada PUR-vahuga. Tundub vähemalt ja loodame ka, et on soojem või kindlam.”

Uude-vanasse majja kolivad pereisa Argo, pereema Kadri, lapsed Maarja ja Ats Markus ning kass Bruno. Vanemad lapsed Johanna ja Art Kristjan on juba oma elu peal.

Pereisa Argo jaoks oli tulekahju traagilisimaid tagajärgi see, et põlengus hävis tema raamatukogu. Nüüd on ta sellega leppinud.

„Maja on ikka natuke väiksem ja ruumilahendus teine, siia raamaturiiuleid väga panna ei saagi,” tõdes ta. „Eks komplekteerime jooksvalt. Kui midagi head leiame või saame, siis toome koju. Ja saab ju kasutada ka tavalist avalikku raamatukogu, ei peagi kõiki raamatuid kodus olema.”

Traagiline heinakuu öö
6. juulil kell 1.17 teatati häirekeskusele, et Võru vallas Juraski külas põleb puitelumaja. Kui päästjad kohale jõudsid, põles terrass ja leek ulatus räästa alt välja. Inimesed olid majast tervelt väljunud. Tulekahju oli alguse saanud väliterrassilt, kust põleng levis lahtise ukse kaudu majja ning ulatus räästa alla. Kustutustööd lõpetati kell 3.38. Esialgsetel andmetel võis tulekahju alguse saada välivalgusti rikkest või õhtul terrassil põletatud säraküünaldest.

„Meil oli noorema tütre sünnipäev, pidasime seda terrassil oma pere keskel,” rääkis kirikuõpetaja Olesk toona LõunaLehele. „Tütar ise oli küll juba laagris. Põletasime neid kuuse säraküünlaid, see võis olla küll teoreetiliselt [tulekahju põhjus].”

Pererahvas ning koer ja kass said majast vigastusteta välja. Põleng levis kiiresti, sest aknad olid sooja ilma tõttu lahti ja nii said leegid kergesti hapnikku. Maja sisustus hävis ja seal olnud esemetest suudeti päästa väike osa.

„Kõigepealt ma olen tohutult õnnelik ja tänulik selle üle, et me oleme terved,” märkis Olesk. „Me kõik pääsesime välja. Ja osa lapsi oli kodust ära sellel ööl. See on kõige olulisem, selle üle tunnen tänulikkust.”

Kirikuõpetajast meistrimees nentis, et mõistagi on kahju enda ja pere kätega ehitatud kodust. Kindlasti ka muusikariistadest – viiul, klaver, kitarrid – ning hävinud raamatukogust. Aga need kõik on asjad, mida saab aja jooksul asendada, rõhutas ta.

„See, et me oleme kõik elus ja terved, on kõige olulisem – inimelu ei saa kuidagi asendada,” sõnas Olesk.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 27/12/2021 09:06:34