Peaaegu Eestimaa kõige lõunapoolsemas tipus, Karisöödi pargis Võrumaal, kogunesid sel kuul Mõniste Päkapikumaa tegelased. Päkapikumaa 25. sünnipäeva tähistamiseks toimus päkapikkude kokkutulek.

Mõniste päkapikumaa sündis 1997. aastal, kui Mõniste rahvamaja juhataja Eve Ilisson, Mõniste muuseumi juhataja Hele Tulviste ja Mõniste metskonna ülem Peeter Tamm tulid mõttele hakata korraldama ühiselt tol ajal Eestis ainulaadset jõulumaad. Algatajad koondasid enda ümber palju kohalikke inimesi, kes olid abiks päkapikumaa ettevalmistuste ja läbiviimisega. Mõningate ettevalmistustega tuli alustada juba suvel, näiteks sambla korjamisega. Vähemalt kaks nädalat enne päkapikumaa algust toimusid tegevuspaikade kaunistamised. Tegevused toimusid nii Mõniste muuseumis kui Karisöödi looduspargis. Esimesel aastal oli toimetamas enam kui 30 päkapikku ning külastajaid käis üle 4000.

Päkapikumaa kogus iga aastaga üha suuremat hoogu ning kasvas ka külastajate huvi ja arv. 1999. aastaks saavutas päkapikumaa oma külastajate rekordarvu – 7008 inimest. 2001. aastaks, kui päkapikumaa tähistas oma viiendat tegutsemisaastat, oli sellest välja kasvanud Mõniste valla suursündmus. Mõniste päkapikumaa oli saanud tuntuks üle kogu Eesti ning sel aastal käis päkapikkude toimetusi kajastamas ka TV3 meeskond. Palju väikeseid ja suuri külastajaid tuli päkapikkude tegemisi vaatama ka piiri tagant Lätist. Selleks aastaks oli päkapikumaad külastanud kokku üle 20 000 inimese.

Põdra maja ja muti metroo 
Igal aastal mõeldi varakult välja teema, millele stsenaarium üles ehitati. Üheks meeldejäävamaks teemaks oli kindlasti „Lastelaulude tegelased päkapikumaal“, kus askeldamas olid teiste hulgas piparkoogipoisid, mutionu koos oma metrooga ja rongisõidul uppi läinud loomad koos unise piilupardiga. Ei puudunud ka põder, kel maja metsa sees, samuti ka postipoiss ning vennad Kasper, Jesper, Joonatan. Võib vaid ette kujutada, kui palju vaeva nähti kostüümide, rekvisiitide ja Karisöödi pargi kaunistamisega. Kõige pikemalt olid päkapikud külastajaid vastu võtmas kümme päeva järjest, iga ilmaga.

Kõige rohkem on Mõniste päkapikumaa veerandsaja aasta jooksul korraga tegevustes olnud ligi 90 tegelast. Nende hulgas olid kindlasti saatjapäkapikud, piparkoogikaunistajad, laulupäkapikud, postipäkapikud ja pürotehnika päkapikk. Muidugi ei puudunud ka jõuluvana, kellelt kõik külastajad said kingikoti. Viimaks mindi piparkoogipuhvetisse jooma piparmünditeed ja sööma piparkooke. Külastajaid sõidutas hobune oma uhkes saanis. Tegevused kestsid kokku kolm tundi.

Kui lugeda Mõniste päkapikumaa külalisteraamatut, siis on sinna kirjutatud palju ilusaid sõnu. „Meie aabitsas on kirjas nii – Iga heategu süütab taevas tähe. Mõniste tublide päkapikkude tegudest süttib taevas kindlasti tuhandeid tähti. Täname, täname!“, nii kirjutasid Ruusmäe põhikooli algklassid ja lasteaed. Väga paljud külastajad olid ülivõrdes kirjutanud, et Mõniste päkapikumaa on Eesti kõige-kõige ilusam jõulumaa, kus on kõige lahkemad ja toredamad päkapikud. Huumoriga pooleks on kaugema kandi inimesed korraldajatelt küsinud: „Kuidas on küll võimalik, et mitukümmend inimest panevad selga päkapikurõivad ning
lähevad ühekorraga järsku lolliks!?“. Sellele küsimusele ongi raske vastust leida, kuid ilmselt on põhjuseks olnud suurepärased korraldajad, kes on suutnud kogukonda hästi kaasata ning ühtlasi ka kogukondlik tahe teha midagi südamlikku ja siirast.

Pärast seda kui Eestis 2000. aastate alguses likvideeriti väikesed metskonnad, kadus Mõniste päkapikumaa korraldusmeeskonnast ära üks väga oluline osapool – Mõniste metskond. Tänu metskonnameeste abile ja tegutsemisele olid Karisöödis alati lükatud teed, korraldatud parkimine, varutud lõkkepuud, ehitatud tegevuspunkti varjualused ja hoitud korras
looduspark. Kuid siiski jätkasid Mõniste rahvamaja ja muuseum päkapikumaa tegemist edasi nii Karisöödi pargis kui ka muuseumiõuel. 2007. aastal kolisid päkapikud jäädavalt ära Mõniste muuseumi territooriumile ning päkapikumaa korraldamise võttis üle muuseumijuhataja Hele Tulviste.

Järjest tõusvad hinnad ja mitmed konkureerivad jõulumaad on vähendanud drastiliselt päkapikumaa külastajate arvu. 2021. aastal toimus muuseumis 25. juubeliaastale pühendatud jõuluprogramm, kus külastajaid käis kokku 373.

Veerandsada aastat, veerand tuhat tegelast
Kõigi veerandsaja tegutsemisaasta jooksul on Mõniste päkapikumaal olnud ligi 250 tegelast. Päkapikumaa on piirkonna tähtsündmuseks olnud juba 25 aastat ning ühtegi teist nii pikkade traditsioonidega järjepidevalt toimunud sündmust ei ole. Seetõttu otsustati tähistada suurt juubeliaastat päkapikkude kokkutulekuga. Umbes nädal enne kokkutulekut kogunesid Karisööti kümme kohalikku inimest, et kaunistada park. Puudele riputati valgusketid, sillapiirded ehiti kuuseokstega ning kõlakoda kaunistati nuluokste ja värviliste tulekestega. Kohale toodi istepingid ja paika pandi lõkkekohad. Veel päev enne kokkutulekut toodi
viimaseid asju ja kontrolliti valgustite töökindlust.

Jaanuari keskel kogunes Karisöödi parki ligi 50 päkapikku, kes tulid meenutama Mõniste päkapikumaal veedetud aegu. Kõik kokkutulekul osalejad said kingituseks helkuri kirjaga „Mõniste Päkapikumaa 25”, mille kujundamisel kasutati algusaastatel tellitud templi põhjal olnud päkapiku kujutist. Soovijad said endale registreerimislaua juurest võtta laulikud, kus peal olid päkapikumaa laulud aastatest 1997-2001. Laulude sõnade autoriks on Eve Ilisson ning viisid mõtlesid Janek Paeglis ja Marge Käärmann. Kokkutulekul võtsid lauluviisi üles laulupäkapikud naisansamblist HarMõn.

Juba inimeste kogunemisel oli näha palju rõõmsaid taaskohtumisi ja kuulda vahvaid mälestusi, mida soojate lihapirukate ja lõkketulel valminud taimetee kõrvale räägiti. Kokkutuleku avasid korraldajad Romet Pazuhanitš ja Mare Tamtik, kes tänasid saabunud külalisi ja märkisid ära imeilusa päikesepaistelise ilma. Üheskoos mälestati neid päkapikke, keda kahjuks enam meie hulgas ei ole. Süüdati mälestusküünal ja tehti mälestusseisak.

Siinkirjutaja viis kokkutulnud ajarännakule, kus andsin ülevaate kõigist 25 tegutsemisaastast. Nentisin fakti, et olen ise päkapikk olnud viiel aastal, neist kahel aastal korraldaja. Päris esimesed mälestused Mõniste päkapikumaast on 2000. aastast Karisöödi
pargis, kui olin alles alles kuueaastane poisike. Kõige eredamalt on mul meeles vaade tuledes Karisöödi pargi orule ning koopa juures olnud tegevused. Need mälestused on nii erilised ja ilusad, et nende kirjeldamiseks ei ole sõnu.

Päkapikumaa algusest kõneles endine Mõniste metskonnaülem Peeter Tamm, kes meenutas: „Mõnel aastal oli gruppe nii palju, et rohkem lihtsalt füüsiliselt enam vastu võtta ei saanud“. Omapoolse tervituse saatis tol ajal Mõniste rahvamaja juhatajaks olnud Eve Ilisson. Meenutusi algusaastatest jagas päkapikk Katrin Roop.

Karisöödi parki oli üles pandud Mõniste talurahvamuuseumi poolt koostatud fotonäitus kõigist Päkapikumaa aastatest. Nostalgiat tekitas lõkketulest tekkinud suitsune pargiõhk ning kaunistatud kõlakoda ja valgusketid. Õhtuhämaruses lisasid muinasjutulist võlu põlevad õue- ja lapiküünlad. Soovijad said endale valada uue aasta õnnetina, millelt igaüks püüdis välja lugeda ka tähendusi. Õhtu kulmineerus pidupäeva tordi söömisega ning ilutulestikuga. Juttu ja meenutusi jätkus pikemaks. Muinasjutuliselt maaliline ja nostalgiahõnguline päkapikkude kokkutulek Karisöödi pargis oli tõeliselt emotsionaalne ning tõi paljudele tagasi kauneid
mälestusi.

Südamlik tänu kõigile abistajatele ja toetajatele!

 

Autor: Mõniste päkapikkude nimel ROMET PAZUHANITŠ
Viimati muudetud: 27/01/2022 09:00:09