Siberis sündinute lapsed ERMis. Foto: Rein Toom

Veebruari kolmandal laupäeval kohtusid Siberis sündinud Tartus, et moodustada mittetulundusühing, hakata mälestusi kirja panema ja kohtuma.

„Kokkutulnud sõlmisid Eesti Rahva Muuseumis Siberis sündinud laste MTÜ asutamislepingu ja võtsid vastu põhikirja,” ütles Ene Muts, Memento Põlvamaa ühenduse ning vastloodud Siberis sündinud laste MTÜ asutaja- ja juhatuse liige.

Ta selgitas, et MTÜ eesmärgid on ühendada Eestist 1941. ja 1949. aasta massiküüditamise ning kuni 1952. aastani küüditatud või õigusvastaselt vangistatud inimeste Siberis sündinud lapsi ja nende järglasi. Lisaks hoida lähiajaloo mälestusi Siberis sundasumise või vangistuse ajast, jäädvustada laste ning nende perede lugusid ühise raamatu koostamise ja väljaandmisega. „Tahame andmeid koguda, neid talletada, mälestusi publitseerida ning ühisüritusi korraldada,” ütles Muts. Tema sõnul töötavad nad välja küsimustiku, mille alusel saavad inimesed ise mälestusi kirja panna. Varem on laekunud meenutused kaheksalt inimeselt.

Muts lisas, et mälestuste kogumiseks on viimane aeg, sest Siberis sündinud on 60-aastased ja vanemad. „Meil on vaja lähiajaloo mälu säilitada, sest idanaaber tahab ajalugu ümber kirjutada temale sobivas variandis,” sõnas ta.

Muts ütles, et veebruarikuine kokkusaamine oli järjekorras juba kolmas: esimene üle-eestiline kokkutulek toimus Tartus mullu mais, kus Made Torokoff-Engelbrecht Harjumaalt käis välja mõtte Siberis sündinud laste lugude kogumisest ja nende avaldamisest. Teist korda kohtuti mullu oktoobris.

Eesti Memento Liidu liikmesorganisatsioonide liikmetest koosnev kuueliikmeline toimkond, kuhu kagunurgast kuulusid Ene Muts ja Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas, valmistasid MTÜ loomiseks ette vajalikud dokumendid.

Kui kahel esimesel kokkusaamisel oli vähem osalejaid, siis veebruaris oli neid varasemast poole rohkem, üle 70 inimese kogu Eestist, ka Saare- ja Hiiumaalt. Kõige enam oli osalejaid Põlvamaalt, üle 20 huvilise, Valgamaalt oli asutamiskoosolekul viis inimest.

Muts märkis, et MTÜsse saavad astuda ka toetajaliikmed. „Ootame Siberis sündinud laste järglasi ja neid, kes tunnustavad MTÜ põhikirja ning oma aktiivse tegevusega toetavad MTÜ eesmärkide saavutamist.”

Nemad sündisid Siberis
Ene Mutsu mõlema vanema pered küüditati 1941. aasta juunis Siberisse. „Isapoolne vanaema Adele viidi kahe teismelise poja ja meheemaga Tomski oblasti põhjaossa Iljaki külla, mis asus Aleksandrovo rajooni keskusest 40 kilomeetri kaugusel. Pereisa lahutati perest Võru raudteejaamas. Kui nad kesksuvel Iljakki kohale jõudsid, ütelnud pojad emale, et nüüd paneme kartulid maha. Ema vastanud, et nad ei jää kauaks, saavad peagi koju tagasi.” Tegelikkus osutus palju karmimaks: nad said Eestise alles 17 aasta möödudes. Tema emapoolse vanaema Liidia pere küüditati Iljaki naaberkülla.

Siberis tuli kiiresti talv ja nälg. „Olnud küll normileib, aga seda nappis metsatööd tegevatele ja arenevatele noorukitele Ennole ja Felixile. Tööl mittekäiv meheema jäeti normileivast ilma, ta haigestus ja suri 1942. aasta mais.”

Muts mäletab lapsepõlvest ka seda, et tema ema pühkis leivaraasud alati taldrikult kokku ja sõi need ära. „See harjumus jäi emale külge Siberi ajast.”

Olukord toiduga paranes sõja lõpupoole, sest siis hakatud Aleksandrovo külla konservitehast ehitama, kus noored mehed said ehitusel tööd.

Ene Muts oli nelja ja poole aastane, kui pere jõudis 1958. aasta juunis Eestisse. „Et elus midagi muutuma hakkab, sain aru Obi jõe ääres, kui sadamas laeva ootasime, sest vanemad olid veidi ärevamad,” meenutas ta.

Räpina vallas elav Avo Raag on samuti Siberis sündinud. Tema ema Marta Raag oli enne küüditamist abiellunud ja ootas last, kui ta saadeti 1941. aastal Iljakki külla Tomski oblastis. Ta töötas kolhoosis lüpsjana ja hiljem noorkarjatalitajana. Eestisse naasis Marta Raag kahe pojaga 1958. aastal. Vanem poeg Ivar sündis 27. jaanuaril 1942, Ivari poolvend Avo sündis Iljakis Ivarist 10 aastat hiljem.

„Ivari sündimise järel töötas ema lüpsilaudas, kus talle soovitatud kasvõi lehma nisadest kosutuse saamiseks piima suhu tõmmata, kuid paraku ei talunud ema sooja piima,” kõneles Avo Raag, kelle sõnul olnud emal esimesel Siberi-aastal väga raske.

Avo poolvenna Ivari isa Viktor kinkinud abikaasa Martale enne küüditamist kuldkäekella, mille viimane pidi Siberis pangetäie kartulite vastu vahetama. Viktor Raag oli kaitseliidu liige ja ta lasti okupantide poolt maha juba Eestis.

Avo Raag sõnas, et tema ema viidi kodust ära 14. juunil ja tagasi sai ema poegadega samal kuupäeval, kuid 17 aastat hiljem. „Olin siis viie ja poole aastane, praegu Sõmerpalu kandis elav poolvend Ivar sai jaanuaris 80seks.”

MTÜ moodustamise kohta sõnas Raag, et „hea, et see moodustati”.

Avo abikaasa Lea vanemad saadeti Permi kraisse, mis siis kandis Molotovi nime, okupantidele sobimatu rahvuse, saksa päritolu tõttu 1945. aastal. Nad võetud kinni otse heinateolt.

Valgamaalased on osa meenutusi kirja pannud
Memento Valgamaa ühenduse juhatuse esimees Enno Kase on sündinud Ust-Orda alevikus Ehirit-Bulagatski rajoonis Irkutski oblastis 1953. aastal Koos ema Hilda ja isa Valduriga võinuks ta kodumaale naasta 1958. aastal, kuid pere jõudis Eestisse neli aastat hiljem.

„Meil kästi kolme päeva jooksul Valgast lahkuda, kuid elasime Valgas salaja kolm-neli kuud, enne kui saime elamisloa Lätimaale. Eestisse saime 1971. aastal, kui isa sai ehitusele tööle ja talle anti ametikorter,” meenutas Kase.

MTÜ asutamiskoosolekule sõitis ta koos saatusekaaslastega, et saada rohkem informatsiooni MTÜ kavadest. „Eeldasin, et MTÜ üks peamisi eesmärke on Siberis sündinute mälestuste kirjapanemine ja talletamine.”

Kase sõnul tuleks MTÜsse kaasata ka need Siberis sündinud, kes ei ole Memento ühenduste liikmed.

Valgamaal ilmus sajandi algul neli raamatut küüditamisest, neist esimeses maakonnast küüditatute nimekiri, kolmes järgnevas inimeste lood, kokku 62 inimese meenutused.

„Esimese raamatu koostamise taga seisis Valgamaalt valitud riigikogulane Erdur Parder ja see raamat ilmus 2002. aastal. Järgnevate raamatute koostamise ja ilmumise taga oli Tiiu Teesalu, kes õhutas inimesi kirjutama või pani ise nende lood kirja. Viimane raamat ilmus 2008. aastal,” meenutas Kase. Ta lisas, et mõlemad on meie hulgast lahkunud: Parder aastate eest, Teesalu mullu.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/03/2022 09:38:41