16. märts

Eile oli ETV-s väga hea „Esimene stuudio", kus külaliseks oli Kristi Raik. Erudeeritud, intelligentne, oma sõnu täpselt valiv, samas nauditavalt selge ja loogilise mõtlemise ja jutuga. Nagu on ka meedias meie kõrgemad sõjaväelased. Ma olen väga uhke, et meil on sellised inimesed riigikaitsega seotud.

Kristi Raiki jutust jäi selgelt meelde tõdemine, mis on täiesti õige - iga sõda lõpeb alles siis, kui ühel poolel on talumatult valus. Kui ta saab aru, et sõja jätkamine toob suuremat kahju kui kasu. Ukraina seisab, neil on raske, aga iga järgnev päev ei muuda suures plaanis eriti midagi. Erinevalt Venemaast, kellel kõik asjad kihutavad kolinal allamäge. On esimesed signaalid, et nüüd on Venemaa see pool, kes on rohkem huvitatud mingi lahenduse leidmisest. Suurt pilti vaadates oli eile mitmeid väga kõnekaid detaile.

Kõige olulisem oli Lukašenko teadaanne, et Valgevene armee ei lähe sõtta. See on vägagi märgiline ning eriti valusalt lööb see Venemaa enda pihta, sest Valgevene väed oleksid Ukraina jaoks olnud väga suureks täiendavaks probleemiks eeskätt Kiievi ümbruses. Väga suureks. Valgevene armeele võrdväärset täiendust reservidest Venemaal võtta ei ole. Ukraina armee omakorda nüüd saab liigutada osa vägesid lääne poolt Kiievi suunda. Lukašenko on täielik konjukturist, ta ei oleks seda avaldust teinud, kui ta ei teaks, mis kulisside taga toimub ja kui valus juba tänasel päeval Venemaal on. Eile andis Venemaa teada, mida nad plaanivad rakettidega pommitada ja selline ettehoiatus oli samuti märk muutustest, varem seda ei tehtud. Väike, aga siiski. Uudistesaates plakatiga olnud naine sai ainult trahvi 250 eurot, mis mõjub täieliku režiimi nõrkusena. Iga selline märk on kõnekas.

Ukraina kangelaslinnad on nii Sumõ, Tšernigiv, Harkiv kui Mariupol. Sumõ ja Tšernigivi kaitsjad hoidsid väga efektiivselt tagasi Venemaa armee Kiievi suunal edenemist. Ja hoiavad siiani. Seal on loodus, mis võimaldab hästi partisanitegevust ning kogu energia on suunatud eeskätt Venemaa armee logistika halvamisele. Edukalt, sest Venemaa armee kõige defitsiitsem tehnika on kütuseveokid, neid lihtsalt on nii palju hävitatud, et pole enam asemele võtta. Tänase teadmise järgi seisavad põhjas linnad nii tugevalt, et seal pole Venemaal olukorra paranemist lähiajal oodata. Kui üldse.

Otse loomulikult mõjutab see kõike Kiievi kaitsmisega seotut. Kiievi ümberpiiramise seiskohast oli ülioluline sündmus Venemaa tankipolgu hävitamine Brovarõs, see oli Venemaa armee oluline löögirusikas. Polgu riismed liikusid tagasi põhja poole, kus peale regrupeerimist liikusid ida poole, et üritada koos teiste väeüksustega Harkivist idas läbimurret lõuna poole, et võtta suur Ukraina väeüksus kotti. Sõjaväeliste ekspertide hinnangul on Venemaa loobunud (vähemalt ajutiselt) Kiievi suunal väga aktiivsest sõjategevusest ning tegevuse teravik on nii idas kui lõunas. Loomulikult aeg-agalt pinge hoidmiseks tulistatakse elumajasid, aga ei enamat. Valgevene armee kõrvalejäämine vähendab kordades tõenäosust, et Kiievi ümber üldse suudetakse ümberpiiramine lõpuni viia, eesmärk on ära sisuda suurt Ukraina armee väekontingenti, kes on pealinna kaitsel, samal ajal ise üritades edu saavutada teistel rinnetel. Et mitte lasta Venemaa armeel ennast mugavalt tunda, on just nüüd Ukraina armeel vasturünnakute aeg ja koht, kuni selleni välja, et kogu Venemaa väegrupeering Kiievi all ohtu seada.

Lõunas läksid Venemaa armeel asjad paremini, eriti lääne suunal. Sõjaväeliste eksperide hinnangul olid seal Venemaa parimad väeüksused, kes tegid asju õigesti ja ukrainlased vastupidi, tegid mitmed tõsised möödalaskmisi vägede juhtimisel. Aga nüüd on nad Mykolavi juures pidama jäänud, nende rünnakud on järjest tagasi löödud ning Ukraina armee kaitsepositsioon on hea. Milles asi? Loodus, sest seal on nüüd järjest jõed, mida on vaja Venemaa armeel forsseerida, aga jõe ületamisel on väeüksusel kohe vaja tugevdada tiibasid, aga selleks jõudu ei jätku. Seni sisuliselt eksimatult tegutsenud väeüksus hakkas vigasid tegema, kaotatud on nüüd päris palju nii inimesi kui tehnikat. Täiesti arusaamatu oli selle grupeeringu ühe osa pealetung Krivoi Rogi suunal, mis võttis veelgi vähemaks võimalust edasiliikumiseks Odessa suunal. Ukraina armee on saanud seal täiendust ning Venemaa armee edasiliikumine vägagi problemaatiline.

Ukraina armee jaoks on kõige keerulisem olukord idas, kus Venemaa üritab suure Ukraina väeüksuse kotti võtta, aga see ei ole lihtne. Arengutest seal ei oska hetkel täpsemalt kirjutada, aga kindlasti on ees väga vihased lahingud.

Huvitava analüüsi tegi üks Israeli ekspert, kelle hinnangul ei ole Ukraina droonid sõjategevuses määrava tähtsusega. Küll aga on Venemaa armee suurim nõrkus selle väiksus. Telekast näidatavad suured vallutatud territooriumid ei vasta tõele, sest Venemaa armee  kontrolli all on osaliselt ainult suuremad teed, aga kõik muu territoorium mitte. Sisuliselt kogu tagala on kaitseta ja Ukraina üksused tegutsevad seal aktiivselt, keskendudes logistika halvamisele. Lisame territoriaalkaitse ning neile lisaks relvastatud talumehed. Sellisel kujul võib küllaltki võimas väeüksus liikuda sügavale vastase territooriumile, aga muutudes nii ise järjest haavatavamaks. Kui kohale ei jõua kütus, toit ja lahingumoon, siis on võitlusvõime langus möödapääsmatu. Möödapääsmatu ja just täpselt seda Ukraina hetkel teebki. Seda on Venemaa õhujõududel ka keeruline takistada.

See on sõjaline tegevus. Ootamatult kiirelt on aga katastrofaalne reaalsus kohale jõudmas Venemaa majanduses. Venemaa võimalikust pankrotist riigi tasandil ei hakka kirjutama, sellest on head ja informatiivsed lood meedias olemas, küll aga lisan mõned infokillud nö rohujuure tasandilt. Selgus, et lähinädalatel saavad ladudest otsa kuullaagrid, aga ilma nendeta transport ei liigu. Asendada neid pole võimalik, sest maailmas on suurimad tootjad Rootsis ja USA-s, aga sealt pole lootustki varuosasid saada. Väljapääsmatu olukord. Lennukitele varuosade tarnimisest loobusid ka Hiina ettevõtted, neid ei tule. IT-rindel hakati ehitama politseiriigile sobivat lahendust, aga mis nõuab väga suurt serveriparki. Lähinädalatel olemasolevad varud ammenduvad ja juurde võtta pole mitte kuskilt, tarnetest loobus ka Huawei, sest paljude komponentide intellektuaalomand on USA ettevõtete valduses ning neid komponente Venemaale müües oleksid Hiina ettevõtted koheselt USA sanktsioonide all. Hiina ärisektorist ei taha mitte ükski vähegi globaalsema haardega ettevõte sellist staatust.

Ja nii tekivad Venemaa väga kiiresti ületamatud probleemid ka seal, kus seda ei osatud oodata. Putini alluvad rääkisid juhile seda, mida see soovis kuulata - et me saame ise suurepäraselt kõige tootmisega hakkama ja Putin uskus ka. Reaalsus on seda valusam. Venemaal on iga päevaga majanduslikult aina valusam. Riigi pankrott hävitks pikemaks ajaks igasuguse suurema investeerimise välismaalt, isegi kui olukord peaks sõjarindel lõppema. Oeh, siin võikski kirjutama jääda. Ahjaa, niipalju lisan, et USA luureinformatsioonist lähtudes likvideerisid USA pensionifondid õigeaegselt suurema osa oma positsioonidest Venemaa börsil, Euroopas paljud seda ei teinud. Info oli olemas.

Lõppu lõik Venemaa infosõjast. Kirjutasin paar päeva tagasi, et väga vale on jagada vaenlase materjale. Nimetasin selles kontekstis ka Raivo Vare nime. Kui nimetasin teda vales kontekstis, siis minu vabandused Raivo Vare ees. Jutt siis mingist väidetavast Venemaa strateegilise mõtlemise kojast või mis iganes (ei hakka täpset kirjapilt panema, muidu mõni läheb seda jama ka lugema). Sama artikkel, millest kirjutab minu väga suureks arusaamatuseks EE-s Indrek Lepik. Sellel puudub igasugune seos analüütikaga, see on soovmõtlemisest kantud haige sonimine, et demoraliseerida ja hirmutada läänt. Täpselt samasugust jama ajab nüüd ka suust välja Solovjov, kes vaat ei karjub eetris seda tehes. Selle kohta tahaks Solovjovile öelda Putini sõnadega, et pole midagi teha, kaunitar, tuleb ära kannatada. 

17. märts

Nagu eilses postituses märkisin, oli juba üleeile olemas info, et nüüd on Venemaa selleks pooleks, kellel on väga valus. Eile ilmus ka info meediasse läbirääkimistest, aga mind pani sügavalt imestama FT ebaprofessionaalsus, kes avaldas ainult Venemaa-poolsed ettepanekud, luues nii Ukraina jaoks infosõjas kohe alguses viletsama positsiooni. Punktivõit Venemaale ja kaotus lääne ajakirjandusele. 

Reaalsuses tugevneb Ukraina positsioon iga päevaga ning Venemaa olukord halveneb kiiresti, kuitahes vaprat nägu ka Putin sealjuures ei üritaks teha. USA plaanib juba kuuldavasti igasuguse kaubanduse keelamist Venemaaga ning see oleks sihitud kõige rohkem isegi Hiina pihta, sest sellisel juhul oleks mistahes kauba müümine Venemaale Hiina ettevõtjate jaoks seotud riskiga sattuda USA sanktsioonide alla. Hetkel on see veel USA poolne ähvardus, aga hästi adresseeritud ähvardus.

Venemaa poolt väljaöeldud nn Rootsi-tüüpi neutraalsus on ka muidugi omaette lõbus, sest Venemaa enda tegevuse tõttu ei pruugi varsti enam pea ühtegi nn neutraalset riiki Euroopas järgi olla. Kindlasti ei nõustu Ukraina nende nn rahvavabariikide tunnustamisega, küll aga on nad kuuldavasti nõus arutama nendele piirkondadele mingi eristaatuse andmist. Krimmi kohta on juba naljad, et varsti teevad nad seal uue referendumi, et Ukraina alla tagasi minna, niivõrd trööstitu ja perspektiivitu saab olema Venemaa tulevik. Ukraina võib rahulikult teatada, et nad NATO-sse ei tahagi enam, sest reaalses elus piisab armee moderniseerimisest ja varustamisest kõige moodsama tehnikaga ning sõdida oskavad ukrainlased ise ka väga hästi.

Praegusel kujul on läbirääkimiste eduka lõpetamise tõenäosus minu hinnangul 50/50, sest Venemaa on küll valmis sõja lõpetama, aga kahtlen, kas nad hetkel veel oleksid nõus nendest nn rahvavabariikidest loobuma. Selline infokild nende nn vabariikidega seoses lisaks, et Venemaa ei maksa mingit kompensatsiooni nendele inimestele, kes hukkusid nende nn vabariikide eest sõdides. Tuleb hoida läbirääkimistel silma peal, aga ma pole kindel, et Venemaal oleks hetkel juba nii valus, et nad läheksid suurematele järeleandmistele, aga ega seda kunagi ei tea täpselt.

Lahingute kõige kriitilisem punkt on Ukraina jaoks idas ning Ukrainal on raske sinna abiväga juurde ka saata, sest arvestatavad väeüksused on seotud üle kogu rinde. Hetkel kõige mõistlikum plaan tundub olema Mykolaivi alt kontrarünnakuga Hersoni poole liikuda, et sundida Venemaa armeed tooma Mariupoli alt sinna lisajõude. Pealtkuulatud vestlustes on selgunud, et Mykolaivi all olevad Venemaa armeeüksused hindavad oma kaotusteks 70% tehnikast ja isikukoosseisust, mis tähendab, et nad on kaotanud suures osas oma võitlusvõime. Odessa lähedal allalastud Su-30 lennukid ja Hersoni lähedal hävitataud helikopterid on tekitanud olukorra, kus Venemaa armee on seal sügavas masenduses igasuguse toetuse puudumise üle õhust..

Kiievi eeslinnades tegi Ukraina armee kontrrünnaku ning eriti kõnekas oli tulemus ühes asulas, kus Venemaa armee dessantnikud olid parkinud soomustehnika majade hoovidesse. Äkkrünnaku tulemusel sunniti nad põgenema ja Ukraina armee sai kogu tehnika töökorras olevana endale. Pole paha.

Kui jutt juba tehnikale läks, siis nägin Venemaa propaganda uudiseid (RIA) nende edusammudest Ukrainas. Seal oli kirjas, et Venemaa on juba hävitanud 1300 (!!!) Ukraina tanki ja 145 drooni. Taustaks infot niipalju, et Ukraina armeel on tanke ainult mõnedes sadades, nad on kaotanud sõjas siiani üle 40 tanki ja saanud trofeetankidena töökorras olevatena 88 Venemaa armee tanki. Tor-õhutõrjekomplekse on Venemaa armeelt ära võetud niipalju, et nendest tegi Ukraina armee eraldi üksuse. Venemaa armee mahajäetud tehnikaga seoses on liikvel ka nali, et koju traktori järgi läinud põllumees oli väga pettunud, et vahepeal oli naabrimees Venemaa armee tanki juba ära vedanud ja tema pidi leppima ainult soomusmasinaga BTR.

Ukraina on juurde saamas palju sõjalist abi, sh võimsamaid õhukaitsevahendeid kui Stringer, aga see on teema, kus rohkem pole vaja rääkida, las sõjaudu katab seda kõike. Kui Venemaa lennukid hakkavad veelgi tihedamini alla kukkuma, siis asi toimib.

Venemaa majanduse osas tuleb arvestada, et praeguse sõjahüsteeria laineharjal ei mõjuta Venemaa riigi maksevõimetus z-ombistunud inimesi kuigivõrd ning mingi periood ollakse nõus ka piltlikult öeldes kartulikoori sööma, aga sellist aega on vähe ning samas on vaja reaalseid edusamme, mida aga napib. Kuhu suunda arengud liiguvad, ei oska öelda, võimalikud on mitmed variandid. Kiirelt ei suuda Venemaa sõjas arvestataval määral uusi väeüksusi lahingusse saata, olemasolevad maadlevad viletsa varustamisega. Mingil kujul rahu Ukrainaga oleks kõige tervemõistuslikum lahendus, aga kogu sellel sõjal puudub mõistusega igasugune seos niigi. Loodame parimat, aga tuleb valmis olla ka võimalikeks ootamatusteks.

Lõpu lisan niipalju, et propagandistide vaat et massiline lahkumine Venemaa telekanalitest on märk sellest, et nad üritavad meeleheitlikult rongi pealt maha hüpata. Kui juba nende usk on kadunud, siis on see kõnekas.

Au Ukrainale!

Loe ka: Teet Kalmuse FB leht

Autor: Teet Kalmus
Viimati muudetud: 18/03/2022 09:07:19