Eesti rahvas on töökas. See paljukorratud tõdemus pole mingi müüt: tüüpiline eestlane, kellele luterlik töömoraal on ajast aega omane olnud, on tõepoolest töökas ja kohusetundlik. Meie inimesed teevad võrdluses teiste Euroopa riikidega keskmisest enam nii tööpäevi kui töötunde. Ajaliselt töötatakse rohkem Eestis, Kreekas, Leedus, Ungaris ja Poolas ning vähem Prantsusmaal, Taanis, Rootsis, Saksamaal ja Norras. OECD uuringu kohaselt töötati 2018. aastal Eestis keskmiselt 1748 tundi, Lätis 1699 ja Soomes 1555 tundi töötaja kohta.

Töömurdmisel on ka omad varjuküljed. Me kõik teame arvukalt lugusid tööstressi laastavast mõjust ja sellest, kuidas liigse rassimise tõttu rikkusid inimesed oma tervise. Surnuks töötamine ei ole auasi või kangelastegu. Ülemäärane tööelule pühendumine on sageli põhjuseks, miks peresuhted kiiva kisuvad ja lapsed tunnevad, et vanematel ei ole nende jaoks aega.

Lisaks torkab Eesti silma oma väheste riigipühade arvuga. Kui Eestis on kümme riigipüha, millega kaasneb vaba päev, siis Soomes on selliseid pühi 13 ning Slovakkias 15. Euroopa liidu maade keskmine on 12.

Tasustatud vabade päevade arv aastas sõltub omakorda konkreetse aasta kalendrist. Vähem saab puhata siis, kui mõni riigipüha on langenud nädalavahetusele. Tänavu on meid eriti „õnnistatud“: 2022. aastal on lausa viis muidu vaba päeva tähendavat püha – 1. jaanuar, 1. mai, 20. august, jõululaupäev ja esimene jõulupüha – sattunud kas laupäevale või pühapäevale.

Sellest, et meie tööinimesed väärivad rohkem puhkepäevi, on Eesti poliitikas räägitud aastaid. Sotsiaaldemokraadid on tulnud korduvalt välja ka vastavate seadusandlike algatustega, kuid need on põrkunud paremerakondade vastuseisule ja retoorikale sellest, kuidas „me ei ole veel nii rikkad ja kuidas Eesti majandus hakkab kannatama.“

Üle pika aja on põhjust olla lootusrikas. 15. märtsil läbis riigikogus esimese lugemise meie algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk on anda inimestele nädalavahetusele langenud rahvuspüha või riigipüha eest lisapuhkepäev. Sama tehakse näiteks Hispaanias, Belgias, Bulgaarias, Iirimaal ja Luksemburgis.

Ajal, mil nii Euroopas kui ka meil räägitakse üha enam neljapäevasest töönädalast ja kuuetunnisest tööpäevast, millega osa tööandjaid on ka praktikas kaasa läinud, tuleb alustada kõige lihtsamast. Mõne nädalavahetuse pikendamine ei ohusta kuidagi meie SKPd, pigem võib mõju olla positiivne. Euroopas tehtud töö- ja puhkeaja uuringud näitavad, et lühema tööaja ning töö tootlikkuse ja töötaja rahulolu vahel valitseb seos.

Oleme veendunud selles, et lisapuhkepäevadest võidab kogu ühiskond. Asja kasuks räägib peaasjalikult see, et inimesed on üldjuhul õnnelikumad ja tervemad siis, kui nad on puhanud ning nende töö ja eraelu on tasakaalus. Mida rohkem on vaba aega, seda rohkem on võimalusi olla koos lähedastega, midagi koos lastega ette võtta, sportida ja looduses viibida, käia teatris ja muuseumis. Ja veel – pärast kurnavat kriisiaega ning Ukraina sõjast tingitud üleelamisi vajavad inimesed hingetõmbeaega juurde.

Majandusliku külje pealt ei maksa unustada ka seda, et näiteks kaubandus, toitlustus, turismi- ja meelelahutusäri tegutsevad ka puhkepäevadel ehk inimestel on rohkem aega kulutamiseks. Loodan väga, et riigikogus tulevad sisulised arutelud ja et üle 30 aasta taasiseseisev Eesti saab lõpuks seaduse, mis toob inimestele pisut heaolu ja rõõmu juurde.

 

Autor: HELJO PIKHOF, riigikogu liige, SDE
Viimati muudetud: 24/03/2022 09:35:19