Foto: Vidrik Võsoberg

Homme meenutatakse Eestis nõukogude okupantide poolt Siberisse saadetuid ja neid, kes jäid võõrasse mulda puhkama. Põlvamaalased kogunevad esmalt Veriorra ja seejärel Põlvasse, valgamaalased Keeni raudteejaama.

Mare Vari vanemad ja vanavanemad elasid 1949. aastal Veriora lähedal Pahtpääl, kust tema ema ja vend ning ema ämm ja äi kodust ära viidi.

„Isa ei olnud sel päeval kodus ja ta pääses küüditamisest, ema aga ootas mind, kui ta kodust ära viidi,” meenutas 1949. aasta oktoobris Novosibirski oblastis sündinud naine.

Tema sõnul olnud Siberis kõige raskem emal, sest ta pidi üksi toitma kaks last, ämma-äia ning olema neile ka hingeliseks toeks: „Ema sai tööle lüpsjana, kuid kolhoos, kus me olime, oli vilets.”

Tema sõnul olnud neile suureks toeks Eestisse jäänud isa, isa õed ja ema ema, kes kõik Siberisse pakke saatsid.

Ta tunneb heameelt, et neist ei jäänud keegi Siberisse: „Isa tuli meile järele, jõudsime Eestisse 1956. aasta mai lõpul, olin siis kuuene.”

Peagi selgunud, et pere liikmed saadetud külmale maale kellegi asemel: „Ju me jäime kellegile ette ning me saime naasmise järel midagi kohe ka tagasi ja meid nii-öelda mõisteti kohe õigeks.”

Koos teiste küüditatute ja nende järglastega on ka Mare Vari homme Verioral ja Põlvas, et mälestada neid, kes okupantide läbi kannatasid.

„Me ei saa ega tohi kõike unustada,” sõnas ta ning lisas, et tal on raske mõelda Ukrainas toimuvale, sest on uskumatu, et tänapäeval nii jõhkrad asjad juhtuvad.

Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas ütles, et nii mõnigi on temalt vahel küsinud, et kas ikka tasub igal aastal märtsi- ja juuniküüditamist meenutada: „Suurküüditamiste mälestuspäeva lõpetame alati sooviga, et küüditamine ja vägivald ei korduks kunagi, kuid nüüd näeme, et need korduvad, sedapuhku Ukrainas ning okupandid on taas venelased.”

Väga valus on kuulda-lugeda sellest, kuidas okupandid takistavad Mariupolist evakuatsioonikoridoride moodustamist ja sealt on naised-lapsed saanud vaid Venemaale lahkuda.

„See on samuti küüditamine,” sõnas Parmas. Ta lisas, et vägivald ei ole maailmast kadunud ja sellepärast peab eestlastega möödunud sajandil juhtunut igal aastal meenutama.

Memento Valgamaa ühenduse juhatuse esimees Enno Kase märkis, et küüditamisi tuleb meenutada ka sellepärast, et tulevased põlved teaksid, mida idanaabrist võib oodata: „Vene okupandid on ajast aega väikseid rahvaid ja naabreid hävitada tahtnud. Nad on läbi sajandite ka eestlaste seljas sõitnud, aga nüüd on ukrainlased neil nina veriseks löönud.”

Kase toonitas, et praegu Ukrainas toimuv näitab, et venelaste käitumine ei ole sajanditega muutunud: „Tahetakse teisi anastada, kuid oma kodus ei suudeta elu korda seada.”

Homme keskpäeval meenutatakse märtsiküüditamist mälestusmärgi juures nii Keeni raudteejaamas kui ka Põlvas.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 24/03/2022 10:08:27