Foto: erakogu

Tiina Intal reisis mõned aastad tagasi koos tütrega Lõuna-Ameerikas Peruus, Colombias ja Boliivias ning pidas reisil olles päevikut. Sellest sai raamat, mis varsti kirjastuse Hunt väljaantuna ilmub. Siinses reisikirjas on väike ülevaade Colombia Kariibi mere äärsetest paikadest.

Kariibi mere ääres
Üsna popp reisisihtkoht Colombia Kariibi mere rannikul on Palomino, mis on väike kaluriküla väga ilusa ranna, imelise õhkkonna ja palju muuga. See on viimastel aastatel väga palju turiste ligi meelitanud ja nii lugesin veebist üpris vastukäivaid arvamusi. Et armsast kalurikülast pole enam palju alles jäänud, peatänavat ääristavad burgerirestoranid ja hostelid ning autentsust sealt enam ei leia. Veel selgus, et sealses rannas ujuda ei saa, põhjuseks tugev hoovus ja väga suured lained.

Meie hostelis La Esquina Lejana (Kaugem nurk) olid väga armsad palmilehtedest katusega majakesed, seinad olid tehtud mullast, kaetud roogmattidega ja seestpoolt savikrohviga. Kõik oli väga lihtne ja öko. Õues olid võrkkiiged lebotamiseks ja väike, kuid sügav bassein. Toas olid madratsid sääsevõrguga, dušš ja WC muidugi ka. Kraanist tuli külma vett, aga sellega olime juba ära harjunud, sest viimati saime sooja vett Bogotás (aga seal oli muidu külm). Meile hakkas siin kohe meeldima.

Peremees viis meid õhtul autoga randa – hostelist on Palomino keskusesse umbes poolteist kilomeetrit mööda suurt teed kõndida ja sealt veel edasi umbes kilomeeter randa. Mühinat oli kuulda juba eemalt, rannale jõudes nägime ka hääle tekitajat: võimsaid laineid. Rannas olid punased lipud väljas, kuid inimesed üritasid ikkagi ujuda, mis pigem tähendas ranna lähedal lainetes hüplemist.

***

Colombia on väga suur maa, kus eri paikades elavad väga erinevad inimesed. Nii ei olegi Colombias suurt midagi muud ühist peale lipu, hümni ja jalgpalli. Hosteli peremees Claudio oli pärit Bucaramangast – mägedest – ja rääkis, et nende ja rannikuelanike ehk costeño’de vahel on palju erinevusi. Eelkõige ei viitsi costeño’d eriti tööd teha. Toit tuleb lihtsalt kätte, püüad merest kala ja korjad puu otsast banaani. Samas kui mägedes tuleb toidu kasvatamiseks kõvasti vaeva näha. Medellini inimesed jälle armastavad väga raha. Poliitikas on jamasti: diktaator Uribe valitseb juba hiiglama kaua. Aga elu läheb Colombias siiski paremaks. Claudio on arhitekt ja kunstnik, hosteli kompleks on tema enda projekteeritud kogi indiaanlaste stiilis, ka seinu kaunistavad maalid on tema tehtud.

Külas kogi indiaanlastel
Hommikul kell üheksa tulid kaks noormeest meile mootorratastega järele. Plaanis oli sõita veidi kaugemale kogi hõimu indiaanlaste külla nimega Tunkueka. Teadsime, et võõrad ei ole kogi indiaanlaste juures üldiselt teretulnud ja lootsime, et noormeestel on seal mingi diil. Noormehed inglise keelt ei rääkinud, suheldud saime läbi häda telefonis oleva Google Translate’i kaasabil. Kogide külad asuvad üldiselt üsna kaugel metsas ja mägedes, mis tähendab mitmetunniseid jalgsimatku, aga sellesse külla pidi mootorrattaga ligi pääsema.

Kogid elavad Santa Marta de Sierra Nevada mäestikus ja nende eluviis on ka praegu üsna sarnane sellele, kuidas nad enne hispaanlaste saabumist elasid – kõike tehakse samamoodi nagu tuhat aastat tagasi. Paljud ei räägi siiamaani isegi hispaania keelt. Sõna „kogi“ tähendab nende endi keeles jaaguari. Siinne mäestik on eriline paik: meri ja jää üksteisest vaid 45 km kaugusel. Rannal istudes võib selge ilmaga näha Sierra Nevada mäe lumist tippu, mis on kogi hõimu indiaanlastele püha paik. Mäel elab neid umbes tuhande ringis ja nende aladele võõraid ei lubata, ainult šamaani loal.

Siinkandis elab veel kolm muud hõimu, aga kogid tunneb ära selle järgi, et nad on väiksemad ja käivad paljajalu. Nad kannavad pikki juukseid ja valget džuudokostüümi meenutavat puuvillast rüüd. Jalanõusid kogid enamasti ei kanna, vaid linna tulles või metsas kaitseks madude eest panevad kummikud jalga. Neil kogidel, keda me Palominos ja tee ääres nägime, olid enamasti kummikud jalas ja rüüd üsna hallikaks määrdunud. Lisaks kannavad nad ümara kujuga heegeldatud kotte. Need on kohalike põliselanike traditsiooniline käsitöö ja neid müüakse siin igal sammul. Ülejäänud colombialased vaatavad neile ülalt alla – nad on vaesed ja nende elus puuduvad tsivilisatsiooni hüved. Nemad jällegi peavad ennast „vanemateks vendadeks”, kes hoolitsevad ümbritseva maailma eest, meiesuguseid peavad nad „nooremateks vendadeks”.

Sõit kogide külla pidi kestma tund aega ja ma kujutasin ette, et sõidame mööda auklikku külavaheteed. Tee ületas kõik ootused. Kui asfaltteelt ära pöörasime, algas kruusatee, millest sai varsti liivatee, milles vaheldusid augud, suured kivid ja lahtine liiv. Lisa siia juurde veel künklik maastik. Kui algul istusin oma juhist sündsas kauguses, nii kaks sentimeetrit eemal, siis varsti olin tihedalt noormehe vastu surutud. Esiteks oli tal nii lihtsam sõita ja teiseks ei tahtnud ma maha pudeneda. Vahepeal suutsin siiski ka ümbritsevat vaadet imetleda. Aga õnneks saab iga tee ükskord otsa.

Kõigepealt pidime natuke külaserval ootama, kuni meile anti luba sisenemiseks. Küla koosnes suurest hulgast ümmargustest pilliroost ja mullast seinte ning banaanilehtedest katustega majakestest. Kinniste uste ees olid tabalukud. Inimesi eriti ei paistnud. Kogidel elavad mehed ja naised lastega eraldi majades. „Väga mõistlik korraldus,” leidis Claudio. Üks suurem maja oli selleks, et mehed seal korda rikkunud naiste üle kohut saaksid mõista. Küsisime, kas samasugune maja on ka meeste jaoks olemas. Oli küll. Külas oli neli koolionni, mida meil külastada lubati ja kus me lastele kaasavõetud küpsist ja kommi jagasime. Kõik tuli pakendist välja võtta – muidu loobivad lapsed need lihtsalt maha. Küla oli üsna inimtühi, lapsed olid koolis ja täiskasvanud kusagil põllul või mujal tööl.

Kariibi mere pärl
Cartagena de Indias asutati 1533. aastal ja see oli pikka aega üks Lõuna-Ameerika peamisi sadamaid, kust viidi välja Peruu kulda ja toodi sisse Aafrika orje. Alates 1984. aastast kuulub Cartagena UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Meile siin meeldis. Vanalinnas olid kitsad tänavad värviliste koloniaalajastust pärit majadega ja väga palju turiste. Jäi mulje, et ainsad kohalikud olid need, kes turiste teenindasid. Sattusime kohe algul turistilõksu. Niipea kui müüride vahelt sisse kõndisime, astusid meie juurde kaks värvilistes kleitides mustanahalist naist, ananassid pea peal. „Foto! Foto! Teeme koos foto ja siis pakume teile puuvilju! No problemo!” Hea küll, palju nad ikka selle foto tegemise eest raha küsivad. Oskasid küsida küll – foto ja kahe kausitäie puuviljade eest 30 000 peesot (8,5 eurot). Aga lõunasöök oli nüüd mureta.

Terve Cartagena vanalinn on tegelikult merekindlus, seda ümbritseb müür ja mere poole jääb rida bastione. Veidi eemal asub Castillo de San Felipe de Barajas, mis on Lõuna-Ameerika suurim kindlus ja seda polevat kunagi vallutatud. Sai jalutada kindluse eri tasanditel ja kiigata ka vangikongidesse, mis oli kitsaste tunnelite labürint, mida ääristasid umbes 2x2,5-meetrised kongid.

Pargis jalutades nägime kahte iguaani – seda ei oleks osanud keset suurlinna küll oodata (Cartagenas elab muide üle miljoni inimese). Lisaks tantsis üks noortetrupp Aafrika tantse. No küll need taguotsad võivad kiiresti liikuda!

Järgmisel hommikul oli ilm üle mõistuse kuum – päike paistis lagipähe ja tänavatelt õhkus kuuma juurde. Kõndisime üle silla vanalinna ja saime tuttavaks Fabianiga, kes rääkis meile hakatuseks kohalikest toitudest. Cartagenas on tüüpiliseks toiduks kala, kookosega riis, patacone’d (praetud banaanipätsid) ja salat. Fabian oskas mõned sõnad inglise keelt ka, nii et umbes poolest ta jutust sain aru. „Lähme Bolivari platsile,” kutsus ta meid. Miks ka mitte! Meie isehakanud giid viis meid läbi vanalinna, ronisime uuesti balustraadile. Lõpuks jalutas ta meiega oma kaks tundi ringi, mis oli isegi tore, sest ta juhatas meile näiteks kätte tänava, kus „saab kõige ilusamaid pilte teha“. Andsime talle 30 000 peesot, ta paistis sellega rahule jäävat.

Kaluriküla ja paradiisirand
Meie järgmine sihtkoht oli väike kaluriküla Rincon del Mar, mis on jäänud seni suuremast turismist puutumata, aga karta on, et kauaks seda idülli enam ei jätku. Juba praegu oli rannaäär hostelitega ääristatud (aga näiteks Booking.com-is polnud neist ühtegi). Samas, selliseid turistide horde nagu Palominos siit ei leia. See on ikka veel ehtne kaluriküla, mille elanikud ei ole pöördunud ainult turistidega tegelema. Siin on mõned pisikesed toidupoed ja restoranid, muidugi ka baarid ja piljardisaal. Küla ulatus meie hostelist ligi kilomeeter põhja poole ja pool kilomeetrit lõuna poole, ka kaldast kaugemal olid mõned tänavad. Rand on siin sama imeline kui Cartagena-lähedane Playa Blanca, aga tollega võrreldes on siin küll täielik kolgas. Mis oli väga hea.

Käisime ka rannarestoranis kohalike kalameeste värsket saaki proovimas. Kui kellelegi tulevad sõna „restoran” peale silme ette linaga kaetud lauad ja valge särgiga kelnerid, siis siin polnud midagi sarnast. Rannaliival olid palmilehtedest varjualuse all plasttoolid ja -lauad, mõni meeter eemal mühisesid lained. Süüa tehakse samal päeval merelt toodud kraamist. Proovisime merivähki ja teisel päeval kaheksajalga. Lisand oli alati sama: kookosriis, praetud jahubanaanid ja salat.

 

Autor: TIINA INTAL
Viimati muudetud: 31/03/2022 09:49:15