Peeter Pau aastal 2007.

15 aastat tagasi – aprilli lõpus, 9. mai ehk venelaste võidupüha eel – toimusid Eestis ärevad sündmused. Pronkssõduri teisaldamise ettevalmistustest said alguse tänavarahutused, mis panid Eesti kui iseseisva riigi tugisambad ja riigijuhtide kindlameelsuse tõeliselt proovile. LõunaLeht taasavaldab kaks lehes pronksiöö järel ehk maikuus 2007 ilmunud lugu. Neist ühes kirjeldas sündmusi rahutuste keskmes olnud Lõuna-Eesti politseinik. 

Pronksiööl vandaale ohjeldanud politseinik: „See oli masendav pilt!“

Tallinnas pronksiööl vandaale ohjeldamas käinud Lõuna-Eesti politseinik Peeter Pau tõdeb kuu aega pärast ägedaid sündmusi nende üle järelemõelnuna, et öine pilt rüüstatud pealinnast oli masendav ning vägivallalainest puutumata kodukanti tagasitulek seda suurem kergendus.

Lõuna politseiprefektuuri korrakaitseosakonna preventsioonitalituse juhtivkonstaabel Peeter Pau osales Tallinna massiliste korrarikkumiste ohjeldamisel kuu aega tagasi märulipolitsei tugiüksuse liikmena. Korraldus minna pealinna komandeeringusse tuli mehele varem, kui sündmused Tõnismäel ja selle ümbruses algasid. Lähemalt komandeeritud politseinikud oma võimaliku töö kohta ei teadnud – kuuldus vaid sahinaid, et ollakse valmis juhuks, „kui peaks mingi jama tulema”. Jama aga tuligi ning komandeering kujunes ootamatult töörohkeks.

26. aprilli hommikul kella 3.30 paiku sai märulipolitsei ja nende tugiüksus ülesande puhastada Tõnismäe ümbrus inimestest ja kontrollida sõidukeid. Kui plats sai puhtaks, jäid mehed valvesse, kuni pronkssõduri ümber piirdeaeda paigaldati. Kui aed paigas, võeti tugiüksus valvest maha ja teatud kergendusega said mehed baasi tagasi minna. Paraku ei olnud töö veel otsa saanud.

„Kuni lõunani saime olla baasis, peale lõunat anti korraldus tagasi minna, kuna algasid massilised korrarikkumised ja piirdeaeda kisuti maha,” meenutab Pau. „Algul polnud midagi tõsist, aga õhtul 5-6 paiku kogunes hulk rahvast ja siis hakati ka politseiametnikke loopima. Algul tooreste munadega, siis kõikvõimalike pudelitega ja lõpuks võeti juba tänavakive üles ja visati nendega.”

Erivarustus sai kannatada
Korrarikkujad suruti Tõnismäelt Pärnu maantee suunas minema, Pau ja teised korrakaitsjad jäid Tõnismäe künka juurde ahelikku ning sarnane moodustati ka Endla tänavale – Tõnismägi blokeeriti. Politseinikke loobiti aga endiselt kõigi kättejuhtuvate esemetega, Pärnu maanteel pandi samas põlema R-Kiosk ning hakati kauplusi rüüstama. 1-2 paiku öösel Pau valvata olevas kohas vandaalitsemine vaibus, mujal aga mitte. Kas mees ise ka lendavate esemetega pihta sai?

„Jah, sain küll pihta,” nendib Peeter Pau. Turvasaapad ja vorm said lendavatest kividest vigastada, kuid ihu jäi terveks – nagu ka toeka kiviga otse vastu kiivrit saanud kolleegil. Turvavarustusele jagub Paul vaid kiidusõnu.

Ent kivid ja pudelid polnud ainsad, mis korrakaitsjate suunas lendasid – valanguna langes ka (enamasti venekeelset) sõimu. Sõimasid nii 12-aastased kui raugad, mitmed tundusid välisel vaatlusel Pau sõnul olevat alkoholi- või suisa narkojoobes.

Teisel päeval tuli juhtivkonstaablil Vabaduse kella juures ka erivahendeid – teleskoopnuia – kasutada ja korrarikkujate ning provokaatorite käsi raudu panna. Kui palju mees nii esimesi kui ka teisi trellide taha toimetas, ei tea ta siiamaani – arvet ei saanud pidada, kuna kogu tegevus käis kähku ja vahistatavaid oli niivõrd palju.

Vaimne väsimus kimbutas
Kartus elu ja tervise pärast ei jätnud ka korrakaitsjaid puutumata. Samas möönab Pau, et tavapolitseinikuna oleks kartus olnud märgatavalt suurem, kuid usk kolleegidesse ja erivarustusse vähendas seda märgatavalt. Kimbutas ka väsimus – eriti vaimne, – sest valmis tuli olla 24 tundi ööpäevas ja varustus seisis kogu aeg kõrval.

„Äärmiselt kergendav oli tagasi tulla ja tunda heameelt, et Lõuna-Eestis on kõik rahulik,” tõdeb Pau. Tallinna kogemus oli juhtivkonstaabli sõnul omajagu šokeeriv, eriti öine Pärnu maantee, kus oli ohtralt rüüstatud. Pilt oli Pau jaoks lausa masendav, kuna siiamaani ei saa ta igati põhjendatult aru, mille nimel või miks kogu lõhkumine ja laamendamine vajalik oli. Millise enesetundega aga läheks Pau kohale, kui juhtuks midagi sarnast ning taas antaks korraldus minna märulit maha suruma?

„Kindlasti kergema enesetundega, sest ma teaksin ette, mida oodata võib,” märgib Peeter Pau. „Erinevaid situatsioone on küll koolitustel läbi mängitud, aga midagi sellist pole Eesti Vabariigi jooksul olnud ja ka minu jaoks oli see esmakordne kogemus.”

VIDRIK VÕSOBERG

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 05/05/2022 09:42:23