Võhandu maratoni kummipaatide start, süvendamata Vahejõe osas tuleb sõitjatel kohati aerutada mudas. Foto: Janis Blaus, Ekstreempargi erakogu

Üle pikkade aastate Võrru Tamula järvele kalale tulnud kirjanik Olavi Ruitlane, kes sel aastal avaldas raamatu Tamulal kalastamisest, avastas nördimusega, et Tamula ja Vagula järve ühendav Vahejõgi on peaaegu kinni kasvanud. Mudamülkaga on aastaid silmitsi seisnud ka Võhandu maratoni korraldajad ja osalejad. Kuid muinsuskaitse on juba aastaid tagasi pannud just jõe kõige problemaatilisema koha mudast puhastamisele keelu peale, siiani ei ole seal aga alustatud ka väljakaevamisi.

Tamula ja Vagula järve ühendab kanal ehk Vahejõgi, ühtlasi ühendab kanal järvesid Võhandu jõega. Vahejõe pikkus on 1480 meetrit, kuid probleemne mudane koht on Roosisaare silla alt algav 200 meetri pikkune jõelõik, kus muinsuskaitse on keelanud süvendustööd. Ülejäänud Vahejõge süvendati 2011. aastal.

Vanasti sai mööda Vahejõge sõita ühest järvest teise, kuid nüüd saab sealt normaalselt läbi heal juhul ainult süstaga. Kirjanik Olavi Ruitlase (46) sõnul käisid tema vanaema ja vanaisa vanasti sageli paadiga Vagulast lehmadele roogu toomas, Vagulasse pääses Vahejõest rullikute (regulaatori) abil.

Sel sügisel Tamulal üle pika aja haugi püüdmas käinud (saak kolm haugi) tuntud kalamees Ruitlane on järve pärast sügavas mures, sest Roosisaare silla juures paistab Vahejõe ots kohe kinni kasvavat. See omakorda toob kaasa selle, et Tamula järve, kuhu ühtegi jõge sisse ei voola, ei tule enam värsket vett. See teeb järvest seisva veega lombi.

„Vahejões oli juba üle 20 aasta tagasi meetri jagu vett, aga ta ikkagi toimis jõena. Seal olid kalade kudemiskohad,” sõnas Ruitlane. „Minu paadiga ei lähe sealt enam läbi, võimatu.”

Ruitlane lisas, et Vahejões käib haug kudemas ja haug armastab madalat vett, kuid praegu on vesi kudemiseks liiga madal.

„Praegu on veel läbipääs olemas, aga see läheb aasta-aastalt hullemaks,” nentis kalamehest kirjanik. „Ei saa lasta ökosüsteemil hukka minna. Seisev vesi on alati halb.”

Võhandu maratoonarid soperdavad mudas
Ka populaarse igakevadise Võhandu maratoni üks korraldajatest Hillar Irves on Ruitlasega sama meelt. Irvese sõnul on kahel viimasel aastal vesi olnud nii madal ‒ kõige madalam oli see 2014. aastal ‒, et maratoni korraldajad pidid mõnele jõelõigule panema suunavad viidad kohtadesse, kust pääseb paremini läbi.

Stardikohas ehk Roosisaare silla juures on aga vesi olnud nii madal, et neil, kes on maratonil osalenud kummipaatidega, on olnud suuri raskusi edasiliikumisega.

„Nad sõna otseses mõttes kaevasid seal aerudega mudas,” lausus Irves. „Iga aerutõmbega tõmmati muda välja. Pidi tõsist jõudu kasutama.”

Paadist välja ronimine ja paadi käsitsi edasi lükkamine aga ei saa kõne alla tulla, sest mudakiht on jõe põhjas meeter kuni poolteist paks. Irves nentis, et tegelikult on sealt ka süstaga raske läbi pääseda, eriti kui vesi on madal.

Irves näeb, et paljuski on mudastumises süüdi inimtegevus ja eelkõige 1998. aastal valminud Roosisaare silla ehitus. Silla ehitusega veeti juurde kruusa ja teisele poole järve tekkis poolsaare moodi mudamülgas, mis nüüdseks on roogu täis kasvanud.

Tamula veekeskkonda üritati parandada
Aastatel 2008–2011 tegid Võru linn ja Võru vald koos projekti, et Vahejõge süvendada.

„See oli väga tänuväärne projekt, mis pandi pekki. Sel tööl ei ole mingit kasu praeguse seisuga,” sõnas Ruitlane.

Võru linnavalitsuse linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja Risto Aimi sõnul said nii Võru linn kui ka Võru vald 2008. aastal keskkonnainvesteeringute keskuselt Vahejõe süvendamiseks 141 350 eurot, koos kahe omavalitsuse omaosalusega oli projekti kogumaksumuseks 163 346 eurot.

Süvendustööde eesmärk oli parandada Natura alade hulka kuuluva Tamula järve veekeskkonna. Nimelt on Tamula valgala vaid 10 km2, see tähendab seda, et järve jõuab väga vähe värsket vett. Tamula järv saab värsket vett just Vagula järvest, mille valgala on 50 korda suurem. Värske vee saamiseks peavad aga järved olema ühendatud.

Vanasti, sada ja rohkem aastat tagasi, oli Võrus pigem probleemiks järve üleujutamine. Selle vältimiseks kaevasid sõjavangid käsitsi 1930ndatel Liitva kanali, et vesi sinna suunata. Tänu sellele tekkis küll Tamula rand, kuid märkimisväärselt halvenes ka järve veevarustus.

Kuna kooskõlastused ametkondadega võtsid aega ja keskkonnamõjude hindamise protsess ainuüksi kestis poolteist aastat, alustati Vahejõe süvendustöid 2011. aastal. Projekt lõpetati samal aastal, kuid mitte esialgu planeeritud mahus. Sekkus muinsuskaitse, kes keelas Roosisaare sillast algava 200 meetri pikkuse lõigu kaevamise, sest seal asub kiviaegne leiukoht.

Muinsuskaitse peatas tööd
Risto Aimi antud projekti kokkuvõtvalt dokumendilt (ise ta tollal veel Võru linnavalitsuses ei töötanud) võib lugeda: „Varasemalt, keskkonnamõjude hindamise käigus kaasati ka muinsuskaitse, kes tegi ettepaneku nimetatud lõigul kaasata arheolooge süvendustöödel. Kahjuks puuduvad Eestis hetkel vastava ala eksperdid ning muinsuskaitse peatas tööd 200 m lõigul jõesängi lõpuosas.”

Seega jõuti suurem osa Vahejõest 2011. aastal süvendada ja mudast puhastada, kuid tööd jäid muinsuskaitse vastuseisu tõttu tegemata just eespool mainitud 200 meetri pikkusel lõigul.

LõunaLeht võttis ühendust ka muinsuskaitseameti Lõuna-Eesti järelevalveosakonnaga Tartus, kuna muinsuskaitse Võru inspektorit sel nädalal kätte saada ei õnnestunud. Tartust lubati uurida, et ehk leiab kedagi, kes oskab vastata lehe küsimustele, näiteks sellele, millal võiksid arheoloogilised väljakaevamised alata ja mida on lootust jõepõhjast leida. Vastuseid küsimustele ei ole esialgu laekunud.

Hillar Irves leiab, et Vahejõe võiks siiski lõpuni süvendada, muda kokku koguda ja arheoloogid võiksid seejärel välja kaevatud muda läbi sõeluda.

Arheoloog Mirja Otsa postitusest blogis aerling.blogspot.com.ee võib lugeda, et varem on Tamula ja Vagula järve ümbrusest tulnud välja hulk juhuleide ja peamiselt on tegu kiviaega kuuluvate luust kalastusriistade (ahingud, harpuuniotsad, jäätuur) ning kivist ja sarvest löögiriistadega (talvad, kirved). Leitud on ka savinõude kilde.

Ots ise leidis Roosisaare silla ehituse käigus linnapoolsest osast välja tõstetud mudast muude esemete seas merevaigust ripatsi. Ka Roosisaare Vagula järve poolselt kaldalt on leitud kiviaegseid luust kalastusriistu, kivikirves ning ühtlasi kammkeraamika- ja hilisrauaaega jääv asulakoht, samuti Rooma rauaaega kuuluv Vagula aare. Üheks Võru tuntuimaks muistiseks on aga kiviaja asulakoht Roosisaarel.
 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 19/11/2015 12:04:02