Kahetsusväärselt sageli tehakse etteheiteid meie metsaomanike ja põllumeeste suunal, süüdistades neid liigirikkuse vaesustamises. Enamasti aga ei vaevuta endale esitama küsimust, mis on põhjus ja mis tagajärg.

Ei hakka siinkohal nimetama neid täna punasesse raamatusse kantud liike, mida ma ise lapsena vanaema juures korjasin ja vaasi panin. Täna neid lilli seal enam ei kasva, sest kõik on võsastunud. Inimene mõjutab keskkonda nii midagi tehes kui ka mitte tehes ning eelnenud näide on üks väga lihtne selgitus, millised on inimese ja looduse omavahelised suhted.

Muutunud majandamine
Aga vaatame probleemi teisest küljest. Esmalt tuleb kohe toonitada, et Eesti metsasuse määr on Teise maailmasõja järel intensiivselt kasvanud. Põllumajandusmaad omakorda on kasutusest väga palju välja jäänud. Kui tippajal oli haritavat maad ca 1,1 miljonit hektarit, siis täna on seda vaid 699 600 hektarit (rohumaadega kokku 986 700 ha).

Meil oli 1938. aastal ca 480 000 lüpsilehma pluss noorkari. Enamik neist loomadest olid karjatatavad ja jätsid endast karjamaadele maha sõnnikukoogid, mis olid rikkalikuks toidulauaks putukatele ja teistele elusolenditele, kes olid omakorda söögiks järgmistele. Igas maamajapidamises olid lehmad ja lauda taga sõnnikuhunnik, mis andis pidulaua paljudele elusorganismidele. Samas nägime kõigi majapidamiste ümber massiliselt pääsukesi, keda me täna enam ei näe. Täna on meil hoopiski 83 000 lüpsilehma ja teist sama palju noorkarja, kelle sõnnik kogutakse kõik kenasti kokku, enamasti lägana, ja suunatakse biogaasijaama, et sealt välja võtta süsinik ja viia järele jääv lahja kraam põllule, kus see küntakse otse mulda. Nii pole putukatel farmi juures ega põllul enam sellist kohtagi, kus paljuneda ja olla omakorda toiduks lindudele.

Veidi päästavad lihakarja loomad, kelle pidamine meenutab enam seda aega, kui karjamaadel oli rohkem elu. Sama lugu on lammaste ja hobustega. Kõigi loomade elutegevuse produktid garanteerisid toidulaua väga paljudele teistele liikidele.

Ei tasu ka unustada maakasutuse eripärasid ajal, mil kolhoosnik tegi oma lehmaheina metsaheinamaadelt, kraavikallastelt, luhtadelt ja mujalt väheviljakatelt maadelt, mis olid ühismajandite kasutustest väljas. Siis niideti neid maid vaid korra ja hiljem sageli karjatati seal loomi, millega anti jällegi ka väheke põllurammu lisaks.

Niitmine toimus aeglaste riistadega või hoopiski käsitsi, mis jättis aeglasematelegi elukatele võimaluse pakku minna. Pealegi toimus mätliku maa tõttu niitmine kõrgemalt, mis omakorda andis võimaluse varjuda. Tänapäeval võtame me samalt põllult mitu niidet ja seda väga madalalt. Ega see kohalikele põlluelanikele just liiga hästi mõju. Siit minu esimene ettepanek – hooldusniidet, mida ei kasutata heinaks või siloks, võiks teha kas üle aasta või ühel aastal pool ja teisel pool heinamaad.

Moe mõju
On siiski ka teine põhjus, miks meil väikseid linde enam nõnda palju pole. Oma aastatepikkuse võitluse järel karusnahkade kasutamise vastu oleme jõudnud tulemuseni, kus meil on massiliselt rebaseid, kährikuid, nugiseid, nirke, kärpe ja muid toredaid elukaid, kes teadupärast peale liha muud ei söö. Ja nii saavadki hukka kõik maas ja puus pesitsevate väiksemate lindude munad ja pojad. Vahest kährik on viisakam elukas, kes sööb ka palju marju. Nüüd hakkame juba kaitsma šaakaleid, kes kenasti konkureerivad eelmainitutega. Ei taha oravapoiste kohta midagi halba öelda, aga ega nemadki rammusamast ära ütle.

Olen üsna veendunud, et naturaalkarusnaha kandmise uuesti moodi tulek päästaks tohutul hulgal lindude pesi ja poegi. Täna pole väikekiskjaid lihtsalt mõtet küttida, sest keegi ei vaja nende nahku. Ehkki see paljudele loomasõpradele kindlasti ei meeldi, võiks teine ettepanek olla: naturaalse naha kui inimest kõige paremini soojas hoidva materjali kandmise uuesti au sisse toomine. Kindlasti aitaks kaasa ka see, kui paigutaksime metsadesse ja koduõuedele eri liikidele sobivaid ja kiskjakindlaid pesakaste.

Eelnevat kokku võttes peame nentima, et ökosüsteem meie ümber on viimastel aastakümnetel muutunud. Seda paljuski inimese poolt kasutatavate tehnoloogiate ja ka käitumisharjumuste tõttu. Nüüd peaksime otsustama, kas pöörame protsessi tagasi ja läheme käsitsi kraavikaldaid niitma või hindame olukorda, muudame veidi oma majandusmudelit ja mõttelaadi ning saavutame tasakaalu ka uutes tingimustes.

Millist metsa tahame?
Hoopis teine probleem on metsaga. Juba aastaid kuuleme, et metsa raiutakse liiga palju ja et puitu kasutatakse ebaotstarbekalt. Paraku ei pöörata mingit tähelepanu sellele, milline on meie metsade vanuseline koosseis ja et meil ongi erinevatel põhjustel raieküpset ja valmivat majandusmetsa palju. Seni veel on! Erinevate metsade vanuselisest tasakaalust oleme veel kaugel ja paraku ei jõuta tasakaalus metsanduseni ilma metsauuenduseta, seega ilma raieteta.

Hea oleks, kui me jõuaksime iseendas selguseni, millist metsa me tahame. Kui sellist, kus inimestel oleks hea ka seenel ja marjul käia, siis me ei pääse metsa majandamisest kuidagi, sest inimesele mugavalt kasutatava metsa saab läbi hooldamise ja vaheraiete. Või tahame metsa, mida ei hooldata ega majandata? Kahjuks ei kujuta suurem osa inimestest sellist metsa ette, sest nad ei ole käinud metsas, kus ei saa liikuda inimene ega mugavalt ka loom. Ilmselt pole mõtet korraldada selleks küsitlust, et saada teada: inimesed eelistavad mitmefunktsioonilist metsa, kus saab ka liikuda ja nautida teisigi ökosüsteemi teenuseid. Ja kui metsa eluring saab täis, aitab metsast saadav puit, aga eelkõige pikaealised puittooted siduda süsinikku ning leevendada seeläbi kliimamuutusi. Seega peaks asja tundvale inimesele olema selge, et metsa majandamine ehk hooldamine on möödapääsmatu.

Paraku on meil ka looduskaitse all olevaid erinevate piirangutega metsamaid väga palju: 30,3% metsamaa pindalast, millest range kaitse all on 17,5% (SMI 2021) ja kuhu inimesel asja ei ole. Kõik see on kindlasti vajalik liigirikkuse reservuaaride tekitamiseks ja hoidmiseks, kuid ka siin tuleb mõelda sellele, kuidas käituda juhtudel, kui mets haigestub mingil põhjusel ja massiliselt sureb? Olgu selleks põhjuseks siis nn saaresurm, kuuse-kooreüraski kahjustus või tormimurd. Kui saaresurma oleme näinud massiliselt Lääne- Eestis, siis üraski laastamistööd Lõuna-Eesti kõrval juba kõikjal kogu riigis. Seda õudust, mis on juhtunud üraski tõttu Suurel Munamäel, Otepääl või Karulas ja mujalgi, ei kujuta linnakorteri mugavusi nautiv inimene ilmselt ettegi. Aga looduskaitseliste piirangute tõttu raiuda ei või.
Ei taha mõelda kuivale suvele, kui surnud üraskikuusikutes peaks tulekahju valla pääsema. Aga selleks peaksime valmistuma juba praegu ja vale pole ka küsimus: kes on kujunenud olukorras süüdi? Kes vastutab? Päriselt!

Paraku on meil majandusmetsades jätkuvalt ülekasvanud ning tormile ja teistele häiringutele vastuvõtlikke puistusid väga palju. Ning nüüd, kui oleks mõistlik seoses puiduturu olukorraga raiemahtusid tõsta, tuleb seda ka teha. Oluline on, et kõik langid taastatakse kasvukohale sobilike puuliikidega. Kui ootame seni, kuni mets on täis tormimurdu, lamapuitu ja metsakuiva, jääbki üle raiuda ainult madalakvaliteedilist ja peamiselt kütteks sobivat puitu.

Veel üks asi, mille peaksime endale selgeks tegema: ei raiuta mitte juurdekasvu, vaid igal metsaeraldisel on oma kava ja selle järgi teostatakse ka raieid.

Usalda haritud omanikku
Ükski tervemõistuslik omanik ei taha kahjustada oma vara ega lubada seda ka teistel teha, kui iganes „üllaid“ eesmärke seejuures põhjenduseks ei tooda. Iga omanik on ühtlasi ka looduskaitsja, kes majandab oma omandit parimal võimalikul viisil ning tagab seeläbi metsade hea tervisliku seisundi ja elurikkuse säilimise. Tulevikku vaadates võiksime välja jõuda selleni, et ka looduskaitses suundutaks käskudelt-keeldudelt rohkem maaomanike usaldamise, aitamise ja motiveerimise suunas. Üksnes nii saab see töö olla tulemuslik.

Paratamatult peaksime aga metsauuendusega minema seda teed, et läbi uuenduse saame erinevates metsatüüpides vajaliku vanuselise struktuuri. See ei juhtu ühe aastaga, vaid pikema aja vältel, aga selleks tuleb metsad uuendada ja hooldada lege artis (kunsti reeglite järgi). Seda kunsti teavad ikka kõige paremini metsandusliku haridusega inimesed, kes on ka tänased põlismetsadeks peetavad metsad enamasti kasvatanud.

Kui ettevalmistust mitte omaval inimesel tekib küsimusi, siis peaks ta minema ja küsima esmajoones metsameestelt. Paraku on nii, et „teadjaid“ ja „ravi“ määrajaid on tekkinud viimasel ajal liiga palju. Head metsa, ka liigirikast, ei kasvatata kõhutunde ja internetist loetu järgi, vaid ikka konkreetsetele teadmistele toetudes.

On ilmselge, et looduse kaitsmise vajalikkusest saab suurem osa inimestest hästi aru, kuid seda tuleb teha targalt, mitte kaitsmisega loodust kahjustades. Parim looduskaitsja ongi maa- ja metsaomanik, kes vastutab oma vara jätkusuutlikkuse eest. Nii ka Eesti Vabariik!

Suured tulevikuväljakutsed seisavad meil ees – läbi teaduspõhise metsanduse saame kaasa aidata kliimaeesmärkide täitmisele ja rohepöörde väljakutsete lahendamisele, aga seista hea ka selle eest, et mets oleks muutuva kliima tingimustes paremini hoitud. Eestis on kõrgel tasemel metsateadus ja -haridus ning Eesti Maaülikool on alati valmis enda tarkust ja teadust ka jagama.

 

Autor: MAIT KLAASSEN, Eesti Maaülikooli rektor
Viimati muudetud: 07/07/2022 09:13:18