William Koval. Kaader videost

Käesoleva kuu algul leiti Võrumaal bussipeatusest põlev auto ja otsiti pikalt taga selle omanikku, skandaalset aktivisti, omaaegset maskidevastaste protestide korraldajat ja motivatsioonikõnelejat William Kovalit (40). Arvestades krõbedat talveilma ja mehe võimalik et häiritud meeleseisundit peljati, et teda ei pruugita enam elusana näha. Järgmisel päeval siiski õnneks elusa ja tervena leitud mees postitas eelmisel nädalal internetti avameelse video pealkirjaga „Miks ma tagaotsitav olin ja oma auto põlema panin?”.

William Koval (varem Viljar Koval) sai tuntuks koroonaajal, korraldades maskivastaseid proteste. 2022. aastal tekitas ta kõneainet, kui pakkus end spermadoonoriks. Koval on esinenud motivatsioonikõnelejana, tema minevikku jäävad hulguseelu, ebaõnnestunud juveelipoerööv ja istumine vangimajas. Ta on enda sõnul minevikus roninud loomaaias ninasarviku puuri ning kakelnud politseinikega. Muu hulgas on Koval raamatu „Mees 6. Maskiga või maskita” autor.

3. veebruari õhtul teatas politsei, et otsib kadunud 40-aastast Williamit. Mees lahkus kella 17.20 paiku teadmata suunas oma kodust Linnamäe külas Võru maakonnas ning edasi oli tema asukoht teadmata. Tema auto leiti Linnamäe bussipeatuse juurest, kust viisid jäljed edasi metsa, need kadusid mõnisada meetrit hiljem Linnamäe-Säre teel. Politsei otsis teda tulemusteta hilise õhtuni.

Kagu politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Janno Sild jagas järgmisel päeval politsei rõõmustava teate – William leiti elusa ja tervena – juurde selgitusi.

„Eile õhtul sai häirekeskus teate, et Linnamäe külas asuvas bussipeatuses põleb sõiduauto Ford Focus. Päästjad kustutasid sõiduki ning samal ajal selgitasid politseinikud välja, et auto omanik on 40-aastane William. Mehega ei saadud ühendust, mistõttu võeti ühendust lähedastega. Paraku puudus ka lähedastel info, kus mees viibida võiks. Kuna sündmuskoha läheduses olid ka jäljed, mis viisid metsa, siis alustati kohe otsinguid. Mehel telefoni kaasas ei ole,” kirjeldas ta.

Sild jätkas: „Piirkonnas kontrolliti nii läheduses olevaid teid kui ka teadaolevaid puhkekohti ja RMK metsaonne. Otsingutele kaasati lisaks patrullpolitseinikele ka koerajuht koos teenistuskoeraga ning droonigrupp ja vabatahtlikud. Kahjuks eile soovitud tulemusi ei tulnud, kuid jätkasime täna mehe asukoha kindlaks tegemist. Vihjeid Williami võimaliku liikumise kohta laekus meile nii Tartust, Viljandist, Põlvast kui Võrumaalt, mida järjest kontrollisime. Täna lõuna paiku andis tähelepanelik kodanik teada, et märkas kadunud mehe sarnast inimest Võru-Haanja vahelisel teel. Politseinikud tuvastasid, et tegu on kadunud Williamiga.”

„Ja kõik kõrvalt ütlevad: „Häbi!””
Eelmisel nädalal ilmus William Kovali YouTube’i kanalisse „Sügavad vestlused” põhjalik pooletunnine selgitusvideo konkreetse pealkirjaga „Miks ma tagaotsitav olin ja oma auto põlema panin?”.

„Ma ütlen kohe paar asja. Üks asi on see, et ma ei vaja mingisugust haletsust. Teine asi: kui sulle käib ropendamine kohutavalt vastu, siis võib video kinni panna ... või midagi muud teha,” alustas mees oma sõnavõttu. „Nagu paljud kuulnud on, siis otsiti mind vahepeal taga. Politsei otsis taga ja mingisugused asutused. Paljudel tekkis küsimus, et mis juhtus, mis toimub? Mis juhtus, mis lahti läks, miks auto põles? Kuhu see vana kadus? Räägin natuke eellugu. Et mis selleni viis, et ma ... oma auto põlema panin ja metsa poole jalutasin.”

Täpselt kaks nädalat enne ehmatavaid sündmusi 40-aastaseks saanud Koval rääkis videos avameelselt eluraskustest ja leidis, et ta pole enda vanuses justkui ühiskonna standarditele vastav.

„Mul pole olnud palju stabiilsust ja struktuuri. Mul on see teistsugune olnud. Olen elus proovinud 30 erinevat ametit. Kõik otsivad karjääri taga, no ei haaku. Pekki, mida ma teen siis. Ja kõik kõrvalt ütlevad: „Häbi!”,” kirjeldas Koval.

Mees on enda sõnul püüdnud elu jooksul ühiskonna järgi siia ja sinna sobituda, ent tulutult. „Mul ei ole oma karjääri, oma kodu, oma töökohta, mingeid sääste,” pajatas ta vähemalt väliselt rõõmsameelselt, rõhutades sealjuures, et on täiesti kaine.

Koval rääkis, et pidi olude sunnil kolima ajutisel oma ema juurde. „Kuigi ei tahtnud. Häbitunne tekib. Olen hädapätakas. Sattusin olukorda, et pidin ema juurde minema,” pihtis ta.

Töökoha otsimine ei õnnestunud, samuti luhtus treeneripaberite tegemine.

„Siis proovid helistada igale poole tuttavatele, kes sealkandis elavad, et äkki saan kasulik olla kellelegi. Oled seal ema juures, hakkab ahastus peale tulema. Seal läksid ka suusad risti ...” rääkis Koval. „Mõtlesin, et okei, mul pole elukohta. Siis tahtsin nutisõltuvusest lahti saada, lõin telefoni puruks. Ja mõtlesin, et mida iganes, mul ei ole vahet. Mul oli selline punkt, et mul ei ole nüüd vahet, kas ma elan või suren.”

„Ma olen siin ilusas talves ilma rahata, ilma asjadeta. Nüüd ei ole kohta, kus olla. Mõtlesin, et okei, mul on paagis 100 kilomeetrit, saan sellega sõita. Hakkan sõitma, vaatan, kuhu tee viib,” kirjeldas mees ning lisas, et tee peal tekkisid tal erinevad emotsioonid: kurbus, frustratsioon, ohvriseisund.

Ühel hetkel parkis ta auto tee kõrval asuvasse bussipeatusesse.

„Mõtlesin, et ... mida iganes. Kui nüüd aitab sellest, mul ei ole vahet. Las siis läheb kõik juba. Mõtlesin, et davai, panen auto põlema ja hakkan lihtsalt minema, ma ei tea, kuhu iganes elu viib mind, sinna lähen,” rääkis ta. „Vaata, kui sul ei ole enam midagi kaotada, siis sa muutud pahalaseks.”

„Seda appikarjet kuulevad kõik.”
Bussipeatuses parkiv autojuht ootas hetke, mil liiklus on vaiksem. Autos oli natuke saekütust ja ta otsustas selle abil masina põlema panna.

„Viskasin põleva dressika autosse sisse ja mõtlesin: nüüd kuulevad kõik. Seda appikarjet kuulevad kõik. Kogu Eesti kuuleb nüüd seda appikarjet. Ja siis see auto läks põlema. Ma hakkasin lihtsalt jalutama. Kõik hirmud kukkusid ära. Ma ütlen: kui sul enam ei ole vahet, kas sa oled elus või ei ole ... kui sa saavutad selle õilsa punkti oma elus, kus sul ei ole enam vahet, kas sa oled elus või ei ole, kas sa oled vabaduses või ei ole ... Ma ütlen, mul oli niimoodi, et pange mind vangi, mul on vähemalt koht, öömaja, noh. Soe, tuuakse toitu,” kirjeldas Koval.

Mehe videos öeldust nähtub, et võimalikku keskeakriisi võisid temas süvendada ka ühiskondlikud ootused meestele. „Terve maailm paugutab meestele, et sul ei tohi kunagi olla abi vaja üheski asjas,” rääkis ta.

Kokkuvõttes leidis mees, et on olnud emotsionaalne aeg. „Püüame edasi. Vahel käid perseli, tõused püsti, lähed edasi,” ütles ta. „Ma räägin paljude inimeste eest. Kui sa oled leidnud õnne, siis mul on hea meel su üle. Aga paljud ei ole. Vabandust selles suhtes, et asjad nii radikaalse äärmusliku mõõtme pidid võtma. Aga see pole minu isiklik probleem, see on süsteemne probleem.”

***
Kuhu pöörduda, kui on mure?
116 006 – sotsiaalkindlustusameti ööpäevaringne ohvriabi kriisitelefon, mis pakub tuge ja ärakuulamist, kui inimene on kogenud vägivalda, kaotust, sattunud traumeerivasse olukorda või on see juhtunud tema lähedase või tuttavaga. Ühendust saab ka veebivestluse aknast aadressil www.palunabi.ee.

116 123 – sotsiaalkindlustusameti emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon. Nõustajad pakuvad emotsionaalset tuge iga päev ajavahemikul kell 10–24 ning hingehoidjad on samal liinil kättesaadavad kell 16–24. Helistamine on tasuta.

 

Autor: JANAR KOTKAS
Viimati muudetud: 19/02/2026 09:23:26